Lugejana olen enam sellise kergema kirjanduse tarbija, seiklusjutud, krimkad, ulmekad ja muidugi ka armastusromaanid.
Nõuka ajal olid raamatud suhteliselt odavad, seega kogunes neid raamaturiiulisse üsna palju. Ära visata raamatut tundub mulle peaaegu suurema patuna kui lasta toitu raisku minna.
Üle kümne aasta tagasi olin tööl muuseumis, mis asus pearaamatukoguga samas majas. Sööklasse minnes läksime läbi koridori, kus seisid raamatukogu nimekirjadest eemaldatud raamatute konteinerid, mis siis minemas hävitamisele. Selle kümne kuu jooksul vedasin koju satu raamatuid. Tasapisi olen läbi lugenud suurema osa ja nüüd olen kah tulnud lõpuks samale järeldusele, et need loetud võiks tõesti ära visata, lihtsalt kõik riiulid on täis. Siiski oma ostetuid ei raatsi. Saavad lapsed tulevikus selle teha.
Et kust mul see raamatu teema, oleme ju minemas kaheks nädalaks puhkusele ja mida sa seal ikka teed, kogu aeg ei viitsi kah vees kükitada või mööda randa ringi lasta. Mul on tänapäeva inimesena üsna suur digi raamatute kogum, neid muretsen muidugi siis kui on pakkumised. On raamatud lugemiseks ja kuulamiseks. Viimased on eriti mõnusas käsitööd tehes.
Rannas on aga mingilt elektrooniliselt seadmelt raske lugeda, kuulates taas jääb magama. Seal on raamat paberkandjal mõnusam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar