Elekter, nii vajalik, tuttav ja turvaline, aga kas ikka on....

Ma pean tunnistama, et mina pelgan elektrit, mitte et ma oleks laksu saanud vaid kardan kuidagi paaniliselt. Loomulikult kasutan seda, nagu kes tahes praegusel ajal, aga siiski kardan. Oli aeg, mil kartsin koledasti, siis kui poisid väikesed olid ja abikaasa kaua, nädalaid kodust ära oli. Kartsin, et midagi juhtub minuga ja lapsed nälgivad surnuks.

Katkisi seadmeid ma põhimõtteliselt ei kasuta, öeldakse ju, et elektrik eksib vaid korra. Pirne ma muidugi vahetan vajadusel. Kui meil ennevanasti majas olid aastakümneid vana elektrivõrgustik, siis käisin alati mehele pinda, et tuleb kogu maja süsteemid välja vahetada. Nii tehtigi.

On muidugi mõnigi kord olnud voolu katkestusi, kui miski riist ei tööta, vaatan enne kas teises kohas töötab. Kui kogu majast vool ära, uurin tänavalt kuidas naabritel.

Seekord oli täielik mõistatus, triigin mina uue ja uhke triikrauaga    ja järsku vool läinud. Heidan pilgu peakilbile, kõik korras, aga köögi pistikutes voolu ei ole. Tee või tina. Mees tuli, vaatas ja tahtis kohe pistikupesa lahti kruvida. Ei andnud. Kui kaitsmed välja keerasin, alles siis. Kõik paistis korras olevat. Ei aita muud kui elektrik kutsuda, kuigi see saab olema kallis lõbu.