Hetkel on hunnik asju korraga tegemisel ja elu on suhteliselt segasi. Ühe asjaga sain tegelikult ühele poole. Suve algul sai tellitud hea hinnaga kahe pildiraamatu tegemise, siis oli 4 kuud aega. Kuni äkki oli vaja viimasel hetkel ära teha ja kõik muud kõrvale heita. Nüüd on valmis ja suur taak õlgadelt maas.
Homme kukun toimetama pesu triikimise/rullimisega. Siis topin ka kõik sorteeritud mitte hetkel vajaolevad asjad taas katusealusesse kolikambrisse. Mul on see viga, et kuidagi ei raatsi asjadest loobuda. Kui kaltsuvaiba jaoks lõigata, siis veel, aga ära visata on suisa raske.
Kolimine teiselt esimesele korrusele on ka nii raske, asjad ei taha kuidagi kulgeda. Neil ei ole kohta ja ikka kõnnid ja mõtled kuhu selle või teise paneks. Mitmed rändavad kohast teise ja lõpuks ei mäleta isegi, mis, kus on.
Uus arvuti on nüüd kah all toimimas, aga ikkagi on too vana palju mugavam. Mis pagana nostalgitsemine nüüd kallal on.
Ma ei tea, aga tegelikult ma vist tean küll. Siin ülal oli mul oma koht. Mees toimetas kus toimetas, aga köögis, kus mina olen käis ta vaid söömas. All korrusel taas on meil eriti mõnusalt mõeldud köök/elutuba, kus on koht ka mehel. Nii ta siis seal kogu aeg mul jalus on, juhul kui ei toimeta garaazis. Mul ei ole enam oma rahu.
Ma olen oma mehega muidu täiesti rahul, aga liigselt koos olles väsin hirmsasti ära. Eriti tunda andis see siis kui olime augustis Lapimaa reisil, 10 päeva koos autos või hotelliruumis. Hakkas juba ajudele käima.
Ok, mis ma virisen. Hea, et ta olemas on. Aga kümne päeva pärast algab meil lennusõit üle Atlandi ja siis New York, siit me tuleme. Reisibüroo on sel korral Eestist. Germalo Reisid. "Ameerika Ühendriigid"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar