pühapäev, 13. oktoober 2013

... ja siis ta võttis kätte ja suri ära...

Sorteerin siin ülal tavaari, mis jätta, mis ära visata, kuhu mida all paigutada. Paberimajandusega ongi kõikse keerulisem. Kõik tuleb ju läbi silmata. Vanad arved, toiduretseptid, analüüside vastused, laste koolitunnistused, vanad kirjad.

Sattus kätte minu kõige noorima onutütre kiri, kirjutatud oktoobris 1990. 23 aastat tagasi. Meil olid poisid sama ealised. Minust oli ta 14 aastat noorem ja tihti suhtusin temasse kui oma tütresse või õesse, keda mul ei olnud. Anne oli mulle kohutavalt kallis. Ta käis mul aastavahetusel Tamperees külas kogu perega. Ja see oligi viimane kord kui teda nägin. Maikuus käisin Põltsamaal ta matustel. Olen ta viimase kirja lugenud peaaegu ribadeks. Ta oleks tänavaasta saanud viiekümneseks, meie kõikide mällu aga jäi ta noorukeseks. Miks?.....


3 kommentaari:

helle ütles ...

Tõepoolest, pole ju palju vahet, kust kuhu kolida. Kolimine on üks väga suur muutus ja ettevõtmine me elus.
Tore, et tagasi tulid blogima.
Ja toredat ülelombireisi!

Elviina Ikonen ütles ...

Tänan, me ka nüüdsel ajal oleme tihti Pärnus, meil on seal selline suvekodu taoline. Raekülas. Tore oleks kunagi Pärnus kohata.

helle ütles ...

Miks ka mitte! kevade poole pigem, kui ma olen juba rohkem sisse elanud.