Eelmisel korral kui läksime siit Pärnust ei osanud me arvatagi mis katsumused meid ees ootavad. Käisime veel siin poeski ära, et ei tuleks Tallinnas mingit rabelemist. Õhtul viisime üles vaid toidud ja hädavajalikud asjad. Hommikul laadisime auto pakiruumi täis ja ise läksin viima prügi ära ja jäin imestama, miks see auto juba välja ei sõida.
Ei saanud sõita, kuna puudus pult, mis avaks garaazi. Mis siis oli juhtunud. Öösel oli meie kinnisesse garaazi keegi sisse murdnud, meie auto reisijapoolse akna puruks löönud ja mida ta saagiks sai -- odava pensionääridele mõeldud telefoni, kahe garaazi puldid, mehe igivanad miinus päikeseprillid paar autolaaduri juhet. Ühe sõnaga - tema jaoks rämpsu. Hiljem Soomes selgus, et ka Soome kodu võtmeid ei olnud kuskil.
Siiski ma lootsin, et selles tohinas, oli ju vaja kutsuda politsei, vahetada laevapiletid hilisemaks, otsida ja käia autoklaasi töökojas. Pärisklaase muidugi ei saanudki, pandi paarikümne euro eest pleksiklaas. No uskusin, et võtmed jäid kuhugi lauale. Sel korral kui tulin, nii esimese asjana käisin kõik kohad läbi, aga mida pole, seda pole. Taas võtja jaoks rämps, aga minule ääretult oluline.
Tänu tollele vargale läks meie maja ühistu üle garaazi avamisele telefoni teel, alati tuleb helistada kahel numbril, üks väravale, teine uksele.
Mis mind kõige rohkem vihastas, just enne olime olnud nädala päevad Lätis/Leedus. Auto oli õues ja asjad nähtaval ja siin kinnises garaazis, lõhuti aken. Idioot varas, pakiruum oli ju kõiksugu kraami täis, aga noh see ei olnud nähtaval.
Soome kindlustus maksis kinni telefoni ja prillid, aga auto parandust mitte. Pidi olema Baltimaade kohta eri juhis, et alles üle 600 euro kahjud tulevad tasumisele.
Selline lugu siis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar