Vana valu....

See on sama kui valutab väljatõmmatud hammas või amputeeritud jalg. Just nii, ära lõikamalla enda elust peaaegu veerand sajandit tagasi  ma  vabanesin sellest konkreetsest valust..

 ei need ei ole meie

Ma olin meie uues korteris ja mõtlesin kuidas küll seda sisustada. Seintes olid sellised huvitavad süvendid, mõtlesin, et sealt saaks kerge vaevaga raamaturiiulid ja toa pinda ei kuluks üldse. Äkki nägin silmanurgast, et mu kallis mees läks sealt mööda ja oli minemas välja. Ma teadsin, et ta oli tulnud raha juurde võtma, et minna taas oma sõpradega pidutsema. Ma pidasin teda kinni, õigemini olin kogu oma jõuga riputanud end ta kaela ja üritasin kogu on veenmisjõudu appi võttes muuta ta plaane. Ma teadsin, et ma armastasin teda meeletult ja mulle tegi valu, et ta ei näinud seda ja ei vastanud mu tundele. Ma olin valmis loobuma rahast, et viime ta sõpradele raha ja tema jääb koju. Ja siis ma ärkasin.

Miks ma küll tunnen seda vana valu, ma jätsin siis kunagi kõik, võttes kaasa vaid oma pojad ja läksin võõrale maale, võõraste inimeste keskele. Nüüd pojad on suured, valu tekitaja viisteist aastat tagasi parematele jahimaadele läinud, aga minu aju ei saa sellest aru ja ma elan ikka ja jälle läbi neid piinasid. Millal see ometi lõppeb.....