....ma kohe ei oska kuidagi elada praeguses hetkes. Kui midagi oodata ei ole, siis tundub, et elu nagu peatuks. Päevast päeva üht ja seda sama. Omamoodi kergendas olukorda see, et matsin end kangaspuude taha. Kudusin kaltsuvaipasid ja kui tüdisin, siis istusin lõikuma vanu riideid. Taustaks kuulasin soomekeelseid heliraamatuid.
Ja siis ühel päeval ei pidanud enam vastu ja läksin arvutile ja broneerisin endale kevadeks reisi Malediividele, kuna mees nagunii sinna minna ei taha, lähen üksi. Nüüd mul on mida oodata. :). Olen juba neti kaudu tutvunud selle saarega, mis on ümbermõõduga umbes 3 km. Hotell on
siin , käin mitu korda päevas vaatamas
live-Webi, loen ja vaatan pilte
tripadvisori lehekülgedelt.
Kui oma otsusest rääkisin, vastas mees, et noh sa ju väga ammu oled tahtnud sinna minna. Mul on raske teha otsuseid, millest ette tean, et ta hea meelega neisse ei suhtu, aga ma ei saa ju ka lõpmatuseni end ja oma soove maha suruda. Seekord läks hästi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar