Seekord on tõsi taga, aga nii see on olnud peaaegu alati. Jojo keerleb, aga alati tuleb ka ette hetk kui mõtled, et ehk nüüd õnnestub ja hakkad suure hurraaga pihta. Peaks vist minema kuskile sinna elama, kus tõesti toitu ei ole. Nii ma tean, ma olen naudiskelija ja seda eriti toiduga. Olen lugenud mõnd blogi kus kirjutatakse oma toitumisest naudinguga ja minule tundub, et kuidas ometi võib nautida kui toidus puuduvad kõik jahu ja suhkru ja rasva taolised ained. Mulle meeldivad näiteks marjad, aga ega palja mustikaga kah ei ela. Kana ja salat pidi ka hirmus tervislik olevat, aga ainult selle peale jäädagi ....
Seega ma siis naudiskelen ja aegajalt vean range reziimi peale. Ma tean, et see ei ole tervislik ja teeb paksuks, aga ... vanastigi öeldi, et paks laps - ilus laps. Nüüdsel ajal lohutan end sellega, et kui kaal oleks 35 kg vähem nagu mulle oleks paslik, oleks ma kortsus nagu, mõni moe rõivas. Seekordne siht on, et kaal langeks alla 80:ne. Veel viis aastat tagasi oleks mõelnud et ikka alla 70: ne, aga olgem realistlikud.
2 kommentaari:
Jahu ja suhkru väljajätmisest saan aru, rasvade mitte. Siinkohal ma ei pea silmas rääsunud õlist nõretavaid friikartuleid, eks, vaid punast kala, täisväärtuslikku piima, keefiri, kodujuustu, juustu, avokaadot, pähkleid jne. Milleks neid karta? :D
Vitamiinid on rasvlahustuvad (googleda, kui ei usu), mis mõttega süüa marja ja juurikat, kui see lihtsalt silona läbi kere käib? Kui kaloreid normis hoida, siis peab inimene ikka korralikult rasva ja valku ka saama. Lehmi näiteks tuua pole mõtet, nende seedesüsteem on hoopis teine.
Jupp kala ahju koorekastmes, mõnus hapu toorsalat kõrvale, niisama näksimiseks mõned juustukuubikud ka (kas või salati sisse)
Ehk tuleks hoopis alustada enda mõtlemise muutmisest? Toidunautmine on ok, kuid tähelepanu toiduhulgale, ka väikest portsu saab nautida. Millegi keelamine vähemalt minu jaoks on alati võrdunud vastupandamatu tahtmisega just seda keelatut valida. Aitab hoopis mõtlemine: ma võin seda alati süüa, kuid hetkel eelistan hoopis seda ... Tervislik ja maitsev ei pruugi olla vastandid. Hirmsa hooga pealehakkamine ja kõige muutmine korraga on kindel jo-jo effekti tekitamine. Pigem väiksed muutused: sealiha asemele kalkun, kartuli asemele riis jne. Keha jõuab harjuda ja muudatused on püsivamad. Kui ollakse ühe asjaga harjutud, võtta ette uus muudatus - ainult nii on tulemused jäävad. Samuti mingile kindlale programmile keskendumine on kiireim tee läbikukkumisele, sest see ei ole loomulik ja kogu energia kulub sõnadele "peab nii, sest programm nõuab seda". Võtke seda asja rahulikumalt ja pigem vaadata üle enda mõtteprogrammid ja emotsioonid, sest need juhivad meie kätt toidutaldrikuni ja valikuteni nii kaupluses kui söögikohas.
Postita kommentaar