neljapäev, 24. märts 2011

Vol. 5 “Ühe koduperenaise aruanded ja mõtted sügis 1986”

3.11

Hurraa, sain elukindlustuse, tervelt 500 rubla, saab võlad ära maksta.

  • 100.- Katile
  • 22.- toit, sh 12.- kohv
  • 45.- liiv
  • 0.50 talongid
  • 45.- E: le (maha joodud)
  • ________________________
  • 213.- 

4.11

  • 4.- rohud
  • 6.- rohud
  • ___________
  • 10.- 

5.11

  • 200.- Tiidu, Urmase arvele
  • 200.- Tissudele võlg
  • 10.40 tualettpaber
  • 3.60 takso
  • 1.50 ajakirjad
  • 1.50 toit
  • 1.- piletid
  • 10.- jäetud töö juurde
  • 2.- rohud
  • ________________________
  • 430.- 

6.11

  • 1.40 kinoraha
  • 5.10 toit
  • ______________
  • 6.50  

Neljapäeval hakkas siis meie issi taas pihta. Ma sain elukindlustus rahad,  E pidi liiva eest maksma, võttis kaasa rohkem kui tal just vaja läks ja ei saanud mitte jätta kulutamatta. Üleeile natuke, eile juba rohkem ja täna pole teda kuskil. Pagana valus on. See 45, mis tal nüüd kõrist alla voolab on peaaegu poole aasta kindlustuse raha. Ja kui raske oli mul seal täitevkomitees seda ära anda. Ma sain ju seal ühes palgapooles 40.- ja teises 30.- rbl. Ja tihti peale oli see ainus raha, millest me elasime.

Ja mida saab tema sellest – kassi ahastuse, paha enesetunde, ühesõnaga minu sandikopikatega keerab endale p…. kokku. Kui palju ma olen rääkinud, palunud, mitte miski ei aita. Ravile ei lähe ja kõik.

Ja kui õnnelikud me võiksime olla, koos saaksime kõigist muredest jagu. Selline tunne on, et ma olen raskeveo hobune koorma ette rakendatud, tema laseb vaba traavi kõrval, aegajalt korraks tõmmates,siis pöörab ära tirib vankrit teises suunas, väsib ja heidab vankrile pikali. Ja mina vea niiet sapsud värisevad.

7.11

  • 5.- E:le (maha joodud) 

No jah, nii ta siis läks ka tänane päev. Eile tuli veel mu tädipoeg pudel kaasas, E muidugi tõusis üles, öösel läks veel P taksoviina otsima 20.- rubla. Ma pidin temaga siis hommikuni istuma. Terve ööpäeva kohta sain magada vaevalt kolm tundi, aga nemad läksid päeval jälle jooma ja veel viis rubla nuias kaasa.

Aegajalt tuleb selline tigedus peale, et löö või maha. Ta on mind nii selle viinaga vaevanud, et aegajalt olen mõelnud teda olematusse. Vabanemine tunduks kergendusena. Kuidas küll sundida või meelitada või mida teha, et ta enam ei jooks.

Lastele on vaja isa, aga mitte sellises vormis. Ja ma ei suuda, ei suuda mõista, miks ta ei taha muutuda paremaks. Tal on kõik mida inimene võib soovida – mõistev, armastav, andestav naine, kenad lapsed, pealegi saada peale 40 veel isaks, väga paljud mehed unistavad vaid sellest, normaalne kodu, mitte just vilets töökoht.

Aga võib-olla selles ongi lugu, et ta on selle kõik saanud nagu pealekauba ilma ponnistusteta, ta pole pidanud millegi eest võitlema. Ja ilmselt see mida mina pean õnneks, on talle ainult tüütu koorem. Ja minema ei astu vaid see tõttu, et peab olema ku katus pea kohal ja on vaja, et keegi peseks ja teeks süüa ja pakuks mõnikord naudinguid.

Kuna kõige eest tuleb maksta, siis ta maksab mändides aegajalt abielumeest  ja isa,  kuna need rollid on väsitavad ja tüütud, siis sukeldub ta esimesel võimalusel viina rüppe.

Aga mina? Mind ei solva see kui ta on vääritu abikaasa. Aga mind solvab see, et minu laste isa on selline. Mõistus lihtsalt ei suuda leppida sellega, et ma juba 17 aastat vale teed pidi  käin. See on nagu unenäos, et tead kuhu pead minema, aga kõik teed viivad kuhugi tundmatusse, võõrasse paikka.

Aga elu ei ole uni, kust võid üles ärgata. Kui ometi leiaks kasvõi mingi rajakese, et lõpetada see kassisaba lõikamine 1 cm haaval. On mis on, aga mul on toredad pojad. Kui enam kuidagi ei saa, vast siis kuidagi ikka saab

Ette rutates võin öelda, et mõõt sai täis 2,5 aastat hiljem ja ma leidsin uue rajakese, mis oli ka omaette raske, üksi lastega minna võõrale maale, ikkagi üksjagu võõrasse peresse. Aga ma sain hakkama. Nüüd aastakümneid hiljem ei oska veelgi öelda, kas ma toimisin õigesti, lapsi mõeldes jah, aga enda tundeelu mõeldes, ei tea. Isegi nüüd kui laste isa on parematele jahimaadele siirdunud peaaegu 15 aastat tagasi, vaadates vanu fotosid käib kuskilt sealt südame alt läbi valu ja helluse sööst. tiit,urmas,margus_0009 

Endel,  august 1973, abielus kaks kuud, Palmses ühe pulmapeo teisel päeval kui pea ärvardab lõhki minna.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Jah,aga selle eest ilus mees...:D