Ega mul plaanis ei olnud täna linna minna. Oli muidugi mitu asja, mis vajasid toimetamist, aga ei midagi kiiret. Kuni …
helistas noorim ja palus viia tema vana arvuti raudteejaama, kust oli minemas talle külla tema sõbratar, poisi uuem arvuti oli ilmutanud väsimuse märke ja ühel üliõpilasel peab ju olema toimiv töörist õpingute sooritamiseks. Nii mulle avanes põhjendus kodust väljaminekuks. Ei, ega mind siin keegi kinni ei pea, aga ilma põhjuseta ikka välja ei minda.
Andnud arvuti üle, läksin omi asju ajama. Esimese asjana viisin oma armsad sandaalid kingsepa juurde. Nendest sandaalidest võiks kirjutada kohe oma jutu. Oli aasta 2007 detsember ja me minemas mehega Thaimaale. Muidugi mul oli nimekiri kaasavõetavatest asjadest ja sandaalid ka ilusti välja otsitud, siiski juhtus nii, et need õnnetud jäid koju. Nii leidsin end kohapeal natuke pahasti. Olid reisil kasutatud porikingad, kontsaga sandaalikesed õhtuks, sussikesed pärast dushi, plastmassist rannakingad ja tossud. Aga ei olnud midagi, millega kohapeal ringi koterdaks.
Ja siis läksime ekskursioonile, bussis oli kuum, õues oli veel kuumem ja jalad olid paistes ja valutasid, esimesed peatuses, kuhu meid lasti ostma juua ja käima end kergendamas, leidsin joostes vetsu ja tagasi, sandaalid. Kohe bussis panin need jalga ja mu jalad kukkusid nurruma, oli kohe nii hea olla, iga varvas mõnules ja kiitis mind ostust. Sellest ajast on palju vett merre voolanud ja olen neid kandnud kõik need suved ja käinud kõigil reisidel, aga kõik kulub. Nüüd oli aeg viia need parandusse, kuna tald ähvardas ära tulla ja lisaks oli kulunud väga pahasti.
See on naljakas, et mida vanemaks saan, seda nõudlikum olen jalanõude osas. Kantavate otsimine on suure töö taga. Hullem on asi selles, et ega poes proovimisel veel selgu, kas need ikka on mulle sobivad. Seega on kodus hunnik kingi, mida on kantud kord, paar. Ära visata ei raatsi, jalga panna ei taha.
Siin need on mul jalas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar