Hamba-arstil :(

Ma olen tegelikult argpüks, mis puudutab arsti juures käimist ja eriti kardan hamba-arsti. Tegelikult üks hamba-arst tunnistas üles, et ka tema kardab hamba-arsti. Ise ju oma hammastele midagi teha ei saa. Millest selline kartus on tulnud, vast sellest, et enamasti minnakse sinna kui on tõsine valu ja siis tahestahtamata saab ka lisa valu tunda kui juba algselt valutavat kohta torkima hakatakse.

Täna oli tegalikult mul hoopis hambakivi eemaldamine ja seda tegi medõde. Viimasel ajal olen käinud koguni 3 - 4 korda aastas, siis saab vähema valuga hakkama. Nüüd juhtus nii, et eelmine kord oli kuskil suvel, sügisel pidin minema, aga ununes ära ja kui jaanuaris hakkasin aega broneerima oli järjekoda siiani välja. Minnes valmistasin vaimu vastu, et tuleb eriti paha kogemus, aga kummaline küll, polnudki nii väga viga. Uurinud mu suu olukorda ütles tohter, et tegelikult on igemete seis üllatavalt hea, ja põletikuline põse sisepind on kah kenasti rahunenud. Mõnel korral on olnud nii, et kergest puudutusest valgus suu verd täis.

Pärast protseduure eriti ringi tuisata ei viitsinud, eks see suu oli ikka nii hell ja jala suurvarvas samuti, pealegi teiseks sobivad jalanõud - talve saapad, ei olnud just mõnusad +5 ringi kooserdamiseks. Eks teine kord.

Koju tulles tegin vahepeatuse polikliiniku juures, üks retsept vajas pikendust. Andsin selle siis registratuuri ja kästi järgi tulla nädala pärast. Tule taevas appi, kas ühe õnnetu allkirja kirjutamiseks ja templi löömiseks kulub kogu nädal. Vanasti oli ikka järgmine päev. Eks see elu läheb ikka järjest ....

Aga kodus ootas kaldtee ehitus, mehed olid kohal ja asendasid metallreste ja käsipuid. Nüüd vaja veel uks pöörata teisele poole avanema ja ema saab omal jalal taas majast välja minna.