Sukkasummit minu pilgu läbi...

võistlus algamas - kooti 1 tund ja sellega kõige virgem oli juba pooles jalalabas
Juba eelmisel pühapäeval rongis mõtlesin, et mis siis jäi pihku ja mida ma ütleks kui küsitaks, "noh kuidas siis?". Hea et läksin, aga kuidagi nagu vähäks jäi. Esimene mulje kui reedel saabusin paigale oli: aga kus siis kõik on? Suures saalis oli vaid käputäis inimesi. Muidugi saal oli suur ja alla saja inimese jaotus nii, et oli kui ei kedagi olekski. Oli nii max 10 lauda lõnga- ja muu müüjat, keset saali istus see mütsiheegeldaja noormees ja tõesti näpud käisid sel nii kiiresti, et raske oli jälgida. Ühes nurgas taas olid toolid ringis, nii 10-15 ja neil istusid salli maraton kudujad. Siis oli lava ees hunnik toole, aga seal ei olnud kedagi. Suurel skriinil näidati ilmselt avamist, olin pool tunnikest hiljaks jäänud. Käisin 5 minutiga kõik läbi, osalesin sallimaratonil nii 20 cm ja ega seal muud polnudki teha.

Kulud oma hotellist sinna ja tagasi, taksoga 25 eurot. Hirmuäratavalt kallis. Teisel päeval tulin kohale poole kaheteistkümneks skybussiga, 3 eurot, sain kohe ka toa ja ilma suurema viivituseta läksin taas summittille. Nüüd oli vähemalt müüjalaudu 3 x rohkem ja rahvast ka näitas olevat samapalju rohkem. Sokikudumise paarisvõistlusest olin hiljaks jäänud, aga üksikvõistlus algas pea. Ei pidanud kodus end nii heaks kudujaks, et oleksin teatanud osalemisest. Siiski oleks võinud, võitjaks minust muidugi poleks olnud, aga ega ka viimaseks oleks jäänud.

Nüüd siis käisin n+1 korda kõikide müügilaudade juures, tegin pilti, filmisin videot, vaatasin villa vanutamist, vist ostan ka endale sellised asjad, saab teha kõiksugu jutte. Nägin huvitavat rahvariidest seelikut, õnneks minu nr ei olnud, sest hind oli 190 eurot ja sellist raha ma juba ühe seeliku sisse ei pane. Siiski tutvusin selle laua rahvaga - nad olid Joensuust, sealt kus mu Margus on.

Sain selgeks, et Soomes kootakse sokki natuke teistmoodi kui mina olen õppinud. Siin kootakse soonikut kuni kannalapini ja siledat jalalaba osas. Mina teen 3 -5 cm soonikut ja siis siledat, kuhu vastavalt tujule koon ka mingi mustri sisse. Minule õpetas sokikudumise ema, koolist mäletan ainult ühed kindad. Käisin siis emalt küsimas, kes teda õpetas. Oli lühike vastus - nälg. Pikemalt siis - kui ema ja tema suguselts olid pärast sõda Siberis, siis oli vaja teha midagi, mis toidaks ja külas oli keegi vana eideke, kes oskas kududa. Kohalikud siiski ei harrastanud kudumist, seda ema ei mäletanud, mis rahvusest see eideke oli. Seega tema õppis Siberis. Muide meil siin Soomes on ütlus "Küll Siber õpetab."

Mida ma ootasin - et rahvas koos kooks sokke ja jutustaks ja tutvuks ja rohkem tehtaks asju koos. Muidugi oleks olnud hea kui rinnas oleks olnud nimesildid ja kes kust on. Sest mulle jäi mulje, et selliseid minu suguseid entusiaste, kes pool riiki läbi sõidavad ja ei osta ega müü vaid tuli kohale lihtsalt üritusele, ei olnud palju. Kes olid näitusele tulnud olid kohalikud, lähimatest piirkondadest.