Siiski pilk aknast õue kinnitas, et olen ikka siinsamas Ikuris, kuigi need puud ja kõik endiselt hõljus. Sellises olekus ei julgenud üksi kuhugi minna. Oli vaid üks jutt, olin emale lubanud, et astun läbi pangast ja toon ta pinssi ära. Egas midagi kamandasin teisepoole horisontaalasendist püsti ja auto rooli. Autost pangani kõndisin kui maani täis või tormis loovides ja sees olles läksin piki seinaääri. Ma uusun, et silmis siiski mingit muutust ei olnud, sest kassaneiu andis dokumentide vastu vajaliku summa ja ma tuikusin õnnelikult loperdades sealt minema.
Paari tunni pärast kodus läks lugu natuke hullemaks, aga mitte väga. Pilt rullis, aga mitte üles-alla vaid vasakult paremale või oli see vastupidi. Sisikond keeras end ümber, aga rahunes siis. Kogu õhtupooliku ja pool ööd olin siiski valvel ja valmis startima vetsu.
Järgmisel päeval hakkasin uurima nende mulle kirjutatud rohtude kõrvalnähte ja voilaa, ühes oligi täpselt need sümptoomid. Seega kõrvetise vastast rohtu Somac ma enam kunagi endale sisse ei aja. Taas 10 eurot vastu taevast. Aga tuju on sellise asja tõttu olnud nullis ja pole olnud jõudu pikemalt midagi ka kirjutada. Aga küll ma veel kirjutan. Järgnevalt mõned pildid Vuokattist.
1 kommentaar:
pildid on kenad jah, ja eks saad need körvetised ka söögivalikuga kontrolli alla. ja joo näiteks kummeli teed, see teeb ikka ja ainult head.
Postita kommentaar