... selle eluga. Kui sa ikka sõltud teise inimese rahakotist, siis oma ideede otsustamine ja täide viimine on nii ja naa. Onutütar kutsus külla, aga kuna kaasa ideele ei soojenenud, nii jäi see seekord minemata. Ma ise olen tavaliselt oma otsustes impulsiivne ja palju ei mõtle ja kaalutle, mõnikord läheb siis asi kah metsa. :).Ilmad on taas natuke normaalsemad, vast saan taas õhtul õue magama minna. Eelmisel nädalal oli ühel öösel koguni null kraadi. Mõelda, juuli kuus null kraadi. Eelmisel esmaspäeval plaanisin minna linna, nüüd kui keele kursused on suvevahealal, ei ole mitmel nädalal kodust välja saanud. Ilm oli vihmane, kuskil kümne kraadi ringis, hallid pilved hõljusid sõiduteed pidi, vastik, sügis mitte suvi. Paar peatust hiljem tuli minu kõrvale istuma keegi. Soome keeles ütleks "miehen käppänä". Hetk hiljem hakkas hinge matma, ta haises jõledalt. Kui olin valmis kohta bussis vahetama, siis õnneks tõusis ja väljus. Ka sellised vennikesed kuuluvad soome suvesse.
Eile keetsin eelmise aasta maasikatest moosi, viimastest õunalõikudest tegin õunapiruks. Ma tean kui hirmhea see on, aga siiski suutsin end pidurdada ja mitte hakata ahmima. Oma aia maasikad hakkavad tasapisi valmima, nendele ei suutnud vastupanna. Aga muidu olen ikka kiiduväärselt püsinud oma süsivesinikvaesel dieedil ja tulemusi on. Kui käisin tegemas vereanalüüsi, siis tulemused olid rõõmustavad. Aga ma tean, need püsivad normis ainult nii kaua kui suudan olla sel ratsioonil. Kord kuus patustada ei kõiguta veel midagi, aga tavalisele ratsioonile tagasilangemine, tõstab taas päevakorrale diabeetese edasiarenemise ohu.
Vaatamata kõigele üritan olla positiivne ja loota sellele, et vast kunagi ka päike taas paistab minu õuele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar