Tavaliselt on nii, et kui ärkad painjalikust unest, naeratad ja mõtled "jumal tänatud, see oli vaid uni". Seekord oli natuke teisiti.Ma olin kuskil kaugel, aknast paistis meri ja rannal lebavad inimesed. Oli hommik. Mõtlesin, kas minna kohe rannale või käia enne söömas. Siis jäi pilk peatuma kalendril, oli 31 päev ja ma mõtlesin, et ma tulin ju siia 22 ja varsti tuleb taas hakata pakkima kohvreid. Ja nagu ärahellitatud jonnakas laps kordasin mitmeid kordi "Ma ei taha, ma ei taha" ja oma jutu peale ärkasin. Pilk õue. Taevas on hall, pilved roomavad mööda maad. Isegi lumi on hall.
Ma ei ole oma eluga rahul, ometi on mul katus pea kohal, riided seljas, toit nina all. On palju inimesi kel seda ei ole ja nad on oma eluga rahul. Kui paljud elavad papp kastides, käivad ringi katkistes kaltsudes ja otsivad endale sööki prügikastidest. Aga kas on keegi kuulnud paadialuste meeleavaldustest, mina ei ole.
Väga, väga kaua tagasi kui keegi kukkus halama viletsast elust, pareerisin selle lausega "aga mõtle kui raske oli Leningraadi blokaadi ajal", see lõpetas hala, aga ka vihastas inimesed välja. Mida peaksin ma ütlema endale?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar