.... ja ma nüüd ei pea silmas neid naisi, kes pisarate abil teisi inimesi manipuleerivad.
Oma lapsepõlvest mäletan, et ei ema ega võõrasisa lubanud nutta. Nutu eest võis saada koguni karistada. "Mis sa lõugad" oli kommentaar. Siis kui ma elasin vanaemaga, siis vist küll tema võttis mind sülle ja puhus peale valutavale kohale. Seega nutud nuteti kuskil salaja.
Ootan nüüd kommentaare, pliis.
Kuidas toimis minu mees, kirjutan hiljem. Ah, et miks mina nutsin. Sain telefonikõne, et pole vaja ilmuda homsele vestlusele, kuna nemad on juba valinud neile sobiva inimese. Solvas see, et ei pääsenud isegi end näitama, polnud võimalustki enda eest seista. Pealegi nad ei teadnud minust midagi muud kui nime ja telefoni numbri. Ega ma tavaliselt nii nutunaine ei ole, lihtsalt oli paha hetk.
Edit:
Minu mees laskis mul rahulikult end tühjaks nutta ja kui ma lõpuks taas nägu külmas vees maha rahustatud, kööki tulin, võttis ümbert kinni, kallistas ja sõnas:"Ära ole nii kurb, küll me ikka kuidagi hakkama saame ja kui nüüd saad paari kuu pärast 60, siis leian võimaluse sulle väljamaa reis organiseerida".
Olin tänulik talle, et ta ei tulnud mind rahustama varem, ma pidin saama oma kibestus omas rahus välja valada.
Tõtt ka ei või enam rääkida
6 tundi tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar