....sellise nunnu pühenduse kirjutas oma fotole üks noormees ligi nelikümmend aastat tagasi. Neli aastat hiljem sai temast minu mees ja minu laste isa. Minule ta oli sajandi armastus. On veelgi kuigi 20 aastat tagasi läksin lahku ja 10 aastat tagasi käisin tema matustel.Blogimaailmas keerles eelmisel nädalal jutt naistest, kes aastaid kannatavad vaikselt küll meeste alkoholismi, küll vägivalla, küll mingi muul põhjusel. Mina ei oska rääkida muust kui alkoholismist, mis kujuneb välja väga salakavalalt ja peaaegu märkamatult. Nüüd võin kogemustest öelda, et kui mees on pahane ja nördinud, et ta oma õhtust või laupäevast alkohoolset jooki ei saa, on põhjust hakata muretsema. Seda kuidas panna pidurid algavale alkoholismine, ma ei oska öelda. Mina ei osanud. Ma arvasin ennevanasti, et mees teab, mis mees teeb. Tühja ta teab. Kes on juba alkoholist, see valetab siiralt, sest ta ise ka usub oma valesid. Ja naine, kes armastab oma meest, usub teda, kõigest hoolimata.
Kuni ühel hetkel silmad avanevad. Siis sõltub kõik hingelisest tugevusest, minule need poolteist aastat, mis kestis abielulahutuseks ja maalt lahkumiseks olid tõeline piin. Sest ma pidevalt pidin võitlema mitte tema, vaid iseendaga. Ma olin otsustanud ja pidin oma otsusest kinni. Ja ma tean, et kui ma oleksin olnud nõrgem, ta elaks. Iseasi kas mina enam elaksin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar