Kuues paev lounamere rannas

Nii, eile oli taas ekskursiooni paev ja koik laks muidu taitsa kenasti, ainult et kui olime minemas kanuuga soitma, jalg libises maeveerul ja maandusin paremale polvele kareda kruusa taolisele ollusele. Muidugi ei saanud ma kasi ette panna kuna fotoka ja digika kott oli kaes. Midagi mu polvele leidus auto esmaabi pakis, kuna minu enda asjad olid juba teise autoga mujale minemas. Seega jai ujumine ja tarzani hype vette tegemata. Elevandiga soit sujus kenasti, igaljuhul on see monusam kui kaamli seljas ratsutamine. Muidugi tehti taas sellest ka pilti mis hiljem meile myydi.

Iseenesest kanuu soit oli kena, ei olnud vaja ise souda nagu Samui saare ekskursioonil kui minu kaaslaseks oli sakslanna, kes oskas ingliskeelt sama halvasti kui mina. Aga hakkama saime ka sel korral. Louna oli joerannas ja sai jalgida veevoolamist ja kuulata looduse haali. Toit oli ysna vyrtisikas, meil siin on hotellis ainult hommikusook. Ja mina proovin ara koik thaitoidud, Mikko on ettevaatlikum, juba neljas hommik on temal taidisega omlett kindel valik. Moned toidud kyll on ka nii teravad, et peab ikka palju vett peale jooma.

Kuigi ma eile oma jala korralikult marraskille sain, lihtsalt ei raatsinud jatta snorgeldamisele minemata, nyyd kui mul pealegi oma mask ka on. Eile ohtul tegelikult jalg taitsa valutas ja oosel ka, aga hommikul oli juba parem. Sadamast Similani saartele on kuskil 80 km, kiirpaadiga kulus selle labimiseks peaaegu poolteist tundi, vahepeal panime teise laeva peale sukeldujad. Alati ma olen natuke kartnud neid antavaid maskisid, kuid nuud kui mul olid enda omad, mis pealegi asjatundja poolt jarele vaadatud, nii hirmu ei olnud ja kuna vette mindi rannast, siis oli snorgeldamine yks suur lust. Mikko uue fotokaga sai ka vee all pilte teha ja polnud vaja karta et vesi kaamerasse laheb ja selle ara rikub. Poole paeva pealt laksime teisele saarele ja seal sai tehtud jalgsiretk kogu saare labi, ja kaidud seal teisel pool ka ujumas. See vesi oli seal jumalik ja kui helesinine ja soe. Liiv nendel saartel on hele valge ja nagu puuder.

Sattus ka sellel retkel opakaid, juba kohe kui olime laevas Mikko kysis kas ma paevituskreemi votsin kaasa ja muidugi kui ma oma jala parast olin mures ja selle tohterdamisega tegevuses, siis ununes hoopis paikesekreemi panemine ja kaasa ka ei tulnud. Seega me polesime molemad. Ma kyll snorgeldasin t-sargiga, aga sargi rante kyll ei tulnud selg poles korralikult. ja kummalisel kombel ka koht, mis ju ometi oli mere pohja poole ja sealt ju ometi nagu paike ei paistnud. Aga muidu olen eriti rahul ma sain vaga hea elamuse mis siis et jalg valutab ja kogu keha hehkub.