teisipäev, 22. märts 2005

Vaikselt hakkab kujunema paanika

Ellel on juba kôik pakitud ja minul pole veel korralikult môelnudki mida kaasa vôtta. Muidugi kogu homne päev on selleks, aga ikkagi. Keskendumine nendeks 3 tunniks, mis veel tööl olla on peaaegu vôimatu. Kôik kiiremad tööd on siis siin tehtud. Sellele töökaaslasele, kelle toa olin pôhipeatuskohaks siin valinud tôin siis pisikese presenti: käetoega hiirealuse ja paberinoa, kui nüüd kogu osakonna post tuleb temale. Ma usun, et kui ma nüüd siis siit tööd ei saagi, siis igatahes mingi aeg mäletatakse, lôbusat ja usinat eestlast.

Kuidagi natuke kurb on ka. Siin oli hea tööl käia. Iseenesest siin soomes mul ei olegi vastikut töökohta olnud. Igalpool on mingis suhtes eriti mônus olnud. Ka inimesed on olnud meeldivad. Kuid nende kôikide suur suur viga on olnud selles, et kestvat neist ei ole kujunenud. Kôige pikem oli programmeerija koht, seal oli ka ilus palk :=).

Aga pole viga, selline on elu. Nüüd naudime varsti pôletavast Mehhiko päikesest.

Kommentaare ei ole: