teisipäev, 4. september 2007

Käisin heitmas pilku Venemaale .... :)

Just nimelt heitmas pilku, turvaliselt, teispoolt piiri. Öeldi - tolle järve teisel kaldal ongi Venemaa, vaatasin, täitsa samasugune kallas kui siin. Mets jätkus ka samasugusena, selle kohal kõrgus mingi klaasist vahitorn, ei tea kas meie või nende oma. Kõikidel väikestel teedel oli umbtänava liiklusmärk ja siin, seal tee ääres tahvlid STOP märgi ja mitmes eri keeles teatega, et seal on siis piiritsoon ja sinna ei ole mingit asja minna. Aga loodus Ida-Soomes on väga kena. Üks järv lõppeb, teine algab. Seal kus ei olnud vett, oli mets. Lagedat just eriti ei olnud.

Meilt idapiirile on natuke üle neljasaja kilomeetri. Juba neljapäeval sai auto Marguse kraami täis pakitud, nii täis et isegi tagaistmel oli raskusi end istuma seadma, poole vähem ruumi kui tsarterlennukis. Reedel siis üheksa paiku läks sõit lahti, võtsime veel minia ka kodust kaasa, temal seal idapiiril elavad vanemad. Aga kõige pealt läksime siis Joensuu linna. Eelmisel õhtul olin ka sõiduaja ära kasutamiseks alustanud soki kudumist, seda siis jätkasin kogu sõidu aja, ette rutates ütlen ära, et Margus sai endale uued koeravillast sokid. Aga eks nende sokkidega oli ka üks jama. Ma olin ära unustanud kanna tegemise. Noh oli meeles, et kui kannalapp on valmis, siis jagatakse see kolmeks, aga edasi.....Mõelda 2 aastat tagasi tegin paarkümmend paari ja nüüd must auk. Muidugi mul olid vanad sokid kaasas ja kui kohale saime sain kohe järgi vaadatud ja noh muidugi. "старость не радость".

Margusel olid juba võtmed ja saime siis kraami maha laaditud ja läksime kohalikku kasutatud mööbli poodi ja ostsime talle voodi, laua ja madala kummuti. Jätsime poisi toimetama, lugesime sõnad peale, õigemini õnnitlesime esimese oma elamise ja oma kodus eesoleva esimese öö puhul, võtsime minia taas peale ja tema ema poole. Vaat see reis siis kulgeski põhiliselt piiritsoonis. Paikkonna nimi on Saarivaara.

See on nii jumala seljataga olev küla, et sinna ei sinna ei käi bussid, pole poodi, kooli, lähima soome bensiinijaamani on üle 30 km. Kuulub ta Joensuu linna alla, aga sinna on üle saja km. Lapsed viiakse riigi kulul taksoga kooli, kaks korda nädalas on õigus bussipileti hinnaga käia taksoga 50 km kaugusel poes, seal on siis ka muud tsivilisatsiooni teenused. Aga natuke üle 10 km kaugusel Vene poolepeal on bensiinijaamad ja poed. Seega rahvas muretseb aastased viisad ja käib ostmas odavat toitu ja kütust sealt.

Meid võeti vastu väga soojalt, Lissu ema on tõeline meisterkokk. Nii maitsvaid roogasid tihti ei saa. Ja mis imelised söögid. Kabatsoki tarretis, mingid lillemahlast tehtud joogid, pirukad ja hautised. Panen hiljem mõne uue retsepti ka siia üles.

Teisel päeval tegime uue käigu Joensuusse. Mulle see linnake meeldis, ja nagu Marguse jutust aru sain, ka temale. Sel korral saime voodisse parema madratsi ja tugitooli. Lisaks ostsin lauale lina ja akna ette kardina kanga. Mis mind tõesti üllatas oli see kord mis meid toas ootas. Kujutasin ette, et hea kui linad ja tekigi leidis ja kas üldse viitsis seda voodit kokku koguma hakata, aga selline kord mis ootas oli eriti meeldiv üllatus, koguni vaip oli maas. Käisime veel ühes toidupoes ja ostsime külmiku toitu täis ja siis taas Saarivaarasse. Õhtul oli siis saun ja hommikul algas reis Joensuu kaudu koju tagasi. Nagu tulles oli ka tagasitulles auto kraami täis - sel korral minia ema pani neile nänni kaasa. :)

Pühapäevane päev oli vihmane ja kodu kodutee sadas peaaegu kogu aeg. Jätsime siis minia tema koju ja tulime siia natuke pärast kella kuut. Kass ja ema olid hästi kodu hoidnud. Mind ootas ees reedene post. Ja seal oli üks väga tähtis kiri. Nimelt mulle teatati, et ma olen nüüd siis ka Soome kodanik. Natuke üle aasta läks.

Kommentaare ei ole: