Mõelda juba 48 aastat. Mäletan, et siis oli maru äikesetorm kogu öö ja hommikul sündis poiss. Umbes kuu aega enne kui oleks pidanud. Noh ma olin selles suhtes halb ema, et kõik kolm sündisid enne aega ja piima mul ka ei jätkunud. Nüüd juba vanemad vennad lähenevad viitkümment ja noorimgi saab kuu aja pärast 37.
Ma siis eile tegin tordi ja kutsusin päeva sangari tordile, istusime ja lobisesime. Meil siin on kogu päeva enamvähem sadanud, ega seal väljas midagi polekski saanud teha.
Algul tegin kaltsuvaippasid, aga kui 2019 sain hirmsa koguse linast lõnga, hakkasin proovima kätt peenemate kudumitega, küll köögirätikuid, saunalinasid ja viimane oli eelmise aasta kevadel kui sai üles lõim kardinate tegemiseks. 30 meetrit. See tuli välja oli paras raske projekt, esiteks oli vaja jälgida mustrit, nii et jutukate kuulamisest ei võinud mõeldagi. Edenes kah maru aeglaselt. Kuskil aasta tagasi oli valmis kümmekond meetrit ja siis sai innustus otsa. Oli kõiksugu muud huvitavat teha.
Nüüd nädal tagasi võtsin end kokku ja läksin jätkama. Nii ma siis iga päev natuke teen, näib kas saab jõuludeks valmis.
Ma ei saa öelda, et ma vähe oleks reisinud, aga varem ei tulnud mulle pähegi, et läheks Jaapanisse. See maa tundus mulle nii võõras ja kauge ja üldsegi mitte kutsuv. Mida ma üldse Jaapanist teadsin, muidugi suure sõja lõpus need pommid, harakirid ja samuraid, et neid on palju ja teevad väga palju tööd. Õitsevad kirsiaiad, kummalised filmid ja et neile meeldivad Muumid. Kõik.
Kui siis talvel vanem poeg helistas ja küsis, kas olin Jaapanis käinud, vastasin ei - on kaugel ja kallis. Noh jah Austraalia on veel kaugemal ja topelt kallim, aga see oli Austraalia - noorusaja täitumatu unistus. Loomulikult vastasin jaatavalt kui mind kutsuti kaasa, tema ja ta pojaga kevadvaheajal.
Laenasin raamatukogust reisikirjeldusi, ostsin isegi paar tükki ja mingi õrna teadmise sain. Loomulikult netist niipalju kui jaksasin lugeda.
Meie reis kestis nädala, ei mingeid reisibüroosid, ise broneerisime hotellid ja panime paikka enamvähem plaani. Tagantjärele mõeldes oleks pidanud rohkem uurima ja täpsemalt lugema. Siiski suured tänud mu vahvale pojale, ta sai meie juhtimisega paigst teise suurepäraselt hakkama, Google mapsi abiga.
Omal käiel ei ole ma peaaegu kunagi ringreisidel olnud, ja see kohvritega opereerimine raudtee jaamades oli raske puht füüsiliselt. Hakkama saime.
Alustasime Tokiost, käisime Osakas ja Kiotos ning tagasi tulime taas Tokiost. Kuna reis oli pojapoja soovil, siis kuulus sinna külastused Tokio Disnylandis ja Osaka Universial Studios, teel läksime läbi Fuji
Osakas oli esimesel päeval vihmane ja otsustasime käia Toyota automuuseumis Nagoias. No oli seal aga autosid.
Kiotos pühendasime templite külastusele ja hotelliks valisime kah rahvusliku Ryokan tüüpi majutuse, tatamide ja muu sellisega.
Kui siis Jaapanist tagasi, oli hirmus tahtmine tagasi minna ja veeta seal vähemalt paar nädalat ja reisibürooga. Nüüd ei teagi, Jaapan on ikka maru kaugel ja eks ta ka hirmus kallis koht on.
Keegi mingil ajal küsis nii. See on nii kurbnaljakas asi. Teed midagi, siis tuleb paus ja nagu ei saagi enam rajale. Mida rohkem aega kulub, seda raskem on uuesti alustada. Ei ole nii. et pole millestki kirjutada vaid nagu on mingi kummaline takistus. Kui sellest üle saab, siis jälle läheb nagu iseenesest edasi või ma vähemalt usun nii.
Milline on siis olnud minu see aasta. Mõned korrad käinu Eestis, märtsis käisime sõbrantsiga Kanaaridel, Tenerifel. Minu kogemuste järgi oli viimane kõige talutavam, isegi merevesi oli täiesti ujutav, aga meie hotell, kahe toaline apartement oli priima. Eriti nautisin baseini, kus oli soojendatud vesi ja kerge trenn iga päev kell 12:00. Olen alati olnud kriitiline soomlaste soositud Kanaaride osas, aga sinna läheksin teine kordki.
Oli selle aasta sees tõeline üllatuski. Vanim poeg tegi kuskil veebruaris ettepaneku minna tema ja ta pojaga nädalaks Jaapanisse. Me läksime omal käel, mis oli füüsiliselt raske, aga eriti huvitav ja aeg, mille sain veeta poja ja pojapojaga eriti väärtuslik. Muidugi vaatasin "Kaks kanget Jaapanis" kõik sarjad, osad enne, osad pärast ja võrdlesin neid meie koetuga. Nädal nii võõra ja omapärase maa kohta on piisake meres, aga Jaapan on tõesti kaugel, eriti nüüd kui tuleb lennata kas üle põhjanaba või Türgi ja lõuna kaudu. Meil oli 14 tundi ja otselend. Üle elasin ja kõik need siirdumised raudteedel ja hotellide vahetused. Nii palju kergem on valmisreisid, kus kõik on valmis mõeldud ja sa ainult järgid. Võtad kohvrikese hotelle ees.
Olles uurinud erinevaid reisi pakkujaid tulin järeldusele, et kui ma veel kord sinna plaaniksin minna, siis Albion reisidega. Aga kas mul jätkuks jõudu, seegi kord toimisin vast pelga adrenaliin jõul. Või ma ei tea.
Ei julge lubada, et ma nüüd olengi tagasi, aga vaatame.
