Kolme päeva pärast tuleb täis kolmkümmend aastat sellest päevast, mil ma esimest korda tulin Soome. Mu tulevane mees tuli mulle Eestisse järele ja me tulime õhtuse Otsiga üle lahe. Lapsed jäid Eestisse ja minu ema oli tulnud nende juurde. Perekonnaseisu ametis oli broneeritud juba ka abiellumise aeg kuuendaks jaanuariks, enne seda pidime tulema siis tagasi. Mäletan, et taksoga sõitsime Helsingist Mikko venna juurde ööseks, kuna mingit transporti nii hilja enam Tamperesse ei tulnud. Vastuvõtt oli soe ja sõbralik, muidugi venna elamine oli minu jaoks väga uhke, õnneks ämma elamine siin oli rohkem minu väärtushinnangutele vastav, vähemalt ei tundunud end täieliku tuhkatriinuna kuningalossis. Järgmisel päeval, mis sattus olema Soome iseseisvuse aastapäev, tõid vend ja ta naine meid siia. Enne Tamperet peatusime sööma ja siin sain imestada kui suured olid taldrikud ja toidu portsjonid. Ei mingi ime, et rahvas nii priske on.
Ka ämm võttis hästi vastu, mäletan, et tegin kaasa võetud leivast ja kiludest võileibu. Natuke Eestit.
Kui meenutada maja siis ja nüüd ei tunneks keegi äragi nii tundmatuseni on kõik muutunud. Muidugi väljast on peaaegu sama, vaid paar akent tänavapoole ja katuseaknad, ma armastan valgust. Nendesse siin oldud aastatesse on mahtunud palju õnne ja ka kibestumisi, pisaraid ja naeru. Juurte kasvatamist, teineteise teravate nurkade maha hõõrumist. Perenaiseks kasvamist ja kodunemist. Laste pesast välja lendamist ja tagasi tulemisi ja jälle lahkumisi.
... ja sadu kordi laevaga üle lahe sõitmisi. Kuigi nüüd on juba kolmest kaks poega elamas Eestis, on minu kodu ikkagi siin Tamperes, Ikuri linnaosas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar