Reis Mehhikosse...

Kuu aja pärast algab meie reis üle suure mere Mehhikosse. Broneeritud sai see juba kolmveerand aastat tagasi, seega ootamist on olnud. Paaril korral tuli juba selline tunne, et kas ma üldse tahangi minna sinna, olen ju seal olnud aastal 2005 märtsis koos sõbrantsiga. Siis sai käidud eriti palju ekskursioonidel ja oli koguni selline tunne, et mida seal enam ikka näha.

See kord lähen koos kaasaga ja osaliselt tähistame siis ka meie 30. pulma aastapäeva. Miks just Mehhiko, siis kui mul oli kõige suurem "lõunamere saartele mineku tung" muid nii soodsaid ja otselendudega objekte lihtsalt ei olnud, sest ida suunas enam nagu ei tõmmanud, Taiski olen seitse korda käinud.

Hotell, kuhu läheme on Luxury Bahia Principe Akumal TTTTT, esimest korda puhkame viie tärni hotellis, eelmisel korral olime Playa de Carmenis El Tukan nimelises hotellis, see oli kolme tärni hotell, aga seal oli köök, väike elutuba ja magamistuba. Tõsi mere äärde oli vaja minna umbes 1 km kaugusele, aga hotell ise oli peatänaval. 

Mis siis on jäänud meelde eelmisest Mehhiko reisist. Jukatani poolsaar, kus olime, jättis karmi mulje, teravad kivid igal pool. Loomulikult oli seal sisemaa osas tapvalt kuum, rannas võimas lainetus, mitmel päeval polnud mingit võimalust ujuma minna. Nende toitudes oli peaaegu kõigis koriandrit, mis mulle ei hakanudki maitsema. 

Allveelaevas 30 m

Magamistuba

Ekskursioonil

Shoppamas

Meeldejäävam oli apsakas tagasi tulekul kui läksime valesse lennukisse, jumal tänatud, et see väljus enne meie lendu ja nendele kohtadele, kuhu end seadsime istuma, tulid teised, siis meid viidi kiiresti, kiiresti tagasi lennujaama ja saime lõpuks omale lennule. Nimelt olime läinud Müncheni lennule, aga meil oli vaja minna Frankfurdi lennule. Lohutasin end mõttega, et  ikkagi Euroopa. Ja see kraami koorem, mida ma sealt tarisin - 3 sombreerot, 2 puidust otstega võrkkiiget ja tont teab mida kõik veel.

Chichén Itzá

Pisike puhkepaus

Rannas

No kas sinne vette ei pääsegi

Coba püramiidil

Kummipuu