laupäev, 16. veebruar 2019

Kuidas tähistada juubelisünnipäeva.

Veebruari algul oli meid kutsutud onupoja juubelile. Pidu toimus Puurmani lossis. Meil muidu ei olekski olnud veel plaanis Eestisse tulla, aga kui pittu, siis miks mitte. Sai üle hulga aja näha sugulasi.

 Kodus oli vaja mõelda, mida siis selga panna, valisin Joensuust ostetud rahvariide tüüpi seeliku ja pluusi, hea sõbra kingitud haapsalu salli õlgadele ja asi lahendatud. Otsustasin olla võimalikult loomulik, vaid natuke ripsmetušši ja huulepulka. 


Pidu oli uhke, toidupool rikkalik, eriti maitsev ja mul oli tõesti tegemist, et end talitseda ja mitte ajada sisse head ja paremat. Rääkimata jooma poolest. Programmi oli kah, peojuht kohe tellitud ja orkester. Vaat see viimane oli, kuidas ma nüüd kenasti ütleks, minu kõrvadele ja ma ju ei kuule hästi, liig.

Ega ma muidu kah eriti kõvast muusikast ei ole vaimustatud, kodus kõvemat heli  kuulasin vanasti kui hakkasin koristama, siis plaat keerlema ja sai kohe hea tuju majapidamise läikima löömiseks. Noh vahele paar tantsusammu kah.

Umbes kolme kuu pärast endal sama tähtpäev saabumas. Ma olen vaid korra teinud suurema peo, siis kui viiskümmend oli ja omas kodus.  Nüüd olen broneerinud reisi Santorinile ja usun, et ega ma mingit lisapidu ei hakkagi järjestama. Kuigi mingil ajal tõsiselt mõtlesin ja koguni otsisin kohti, mulle oleks endale meeldinud Soomes Turu saarestikus Herrankukkaro nimeline puhkekoht. Vaatasin ka Pärnu kandis ringi, aga lõpuks lõin käega, ei raha ega jõudu jätku kogu sellise asja tegemiseks. 

Kuigi rahvaga pidu on omamoodi tore ja kus sa ikka kõiki sugulasi näed, aga see vaev, rahvas kokku saada, peokoha ja toitlustuse ja programmi järjestamine, ma lihtsalt arvan, et see ei ole seda väärt. Vähemalt minule.  

1 kommentaar:

Vanesha Prescilla ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.