teisipäev, 8. jaanuar 2019

Enesepettus hingerahu säilitamiseks....

... tunnistan, et olen päris osav selles osas. Usun, et seda harrastavad ka mitmed teised, sest ei saa olla, et mõni nii osavalt suud, silmad täis valetab ja vannub,et asi on valge kui näen seda hoopis muud moodi. Samas on ka nii  lugu, et me usume meeldivat valet rohkem kui karmi tõde, seegi mingil määral võrdub enesepettusega.

Mina olen poole oma elust võidelnud kaaluga. Kas see näitab seda, et mul on nõrk iseloom, või olen naudingute aldis. Aegajalt saan end ohjesse ja pärast pikka ponnistust normaal kaaluliseks, aga siis ununeb kõik ja tasapisi hakkab taas kõik minema allamäge. Asi ei ole selles, et ma ei teaks vaid ma nagu unustan kõik ja lihtsalt olen.

Homme, ka see on mõnus enesepettuse vorm. Mida kõike me oleme lubanud homme teha või alustada. Peaasi, et praegu, täna kaelast ära.

Ebakohtade mitte nägemine, või mõte, miks mina, või mida nüüd mina üksi. Kui ei päästa teadvusse kõike seda, mida ei taha näha, see nagu ei puudutakski meid.

Juba väga kaua aega tagasi mõtlesin, et kui suudaksin end panna teise "saabastesse", et ma mõistaksin, miks ta toimib või reageerib nii nagu ta teeb ja siis on kõik selgem, parem. Aga see ei toiminud, ma lihtsalt mõtlesin enda jaoks põhjusi välja. Ka see oli omaette enesepettus.

Kommentaare ei ole: