esmaspäev, 31. detsember 2018

Mõtteid mööduvast aastast...

... veel mõningad loetud tunnid ja ta on läinud, muutunud uueks. Mõtlesin just eile, et me teatavatele verstapostidele osutame ülemäära tähele-panu, midagi ju tegelikult ei muuttu, homne on sarnane eilsele. Kuigi täna ehk peame pidu, valmistame toite, ehime elamist ja vist ka ennast. Mis on homme teisiti kui eile, number kalendris, aga see ju muutub nagunii iga päev. Kuu lõpus ju keegi ei pea pidu, samas võiks, paljudel on palgapäev või tiksub arvele pins, näiteks minul. Ok, teeme siis kokkuvõtteid. Milline oli minu aasta 2018?

Kui ikka olla absoluutselt aus, siis nii ja naa. Need asjad, mis olid planeeritud, muutusid, siirdusid edasi, või jäid hoopis ära. Asemele tulid teised asjad, mitte tingimata viletsamad, kuigi ei tundunud siis nii säravatena, aga elasime ära. Oli pettumusi, haiget saamist, paranemisi, nii kehalt kui hingelt. Kas ma olen nüüd tervem, vaevalt. Aga tunnetan asjadega leppimist, võtan omaks selle, et ei jookse nii nagu veel viiski aastat tagasi. Aktsepteerin oma kortsukesi siin ja seal. Järjest enam tuleb mõte, ah mis mina. Nüüd tundub minevat jutt sohu.

Natuke positiivsemaks saab ju küll. Mööduv aasta algas Pärnus ja seal veetsin suurema osa ajast, alles oktoobris tulime koju ja jäime, mis nüüd väike kahe nädalane puhkus Tais. Hetkel tundub, et mina vajan puhkust kodus, Ikuris. See muidugi ei tähenda, et ühel päeval ei saa pähe ideed kuskile kaugemale reisida. Siiski ei hakka planeerima järgmist aastat. Vaatame, mis ta toob.

Siiski veel möödunust. Lisaks Pärnule, tegime kaks pikemat reisi ja kolm lühemat. Pikematest olen pikalt laialt rääkinud, lühemad olid mais Valgevene, augustis Saksamaa - Šveits, ja septembris Moskva. Kõik olid huvitavad ja mul on hea meel, et need ette võtsin.

Mida siis veel selles aastas oli, juunikuus sain uued proteesid, maru kallid, aga neid ma kannan, mitte nagu eelmisi, mida toppisin suhu kui oli vaja minna kuhugi, mõni teine tegi kahetunnise meigi, mina panin proteesid suhu. Kodu tingimustes ja väga heade sõprade ringis isegi ei vaevunud seda tegema, noh olid nii ebamugavad ja söömine oli täiesti vaevaline. Need uued püsivad hommikst õhtuni, kuigi on tulnud ilmseks kummalline kõrvalmõju, kui ei keskendu, märkan peagi, et mul hambad käivad, nagu näriks kogu aeg midagi. Pane või pulk hammaste vahele. Siis kui õhtul võtan ära, jääb ära ka närimisrefleks. Tuleb uuel aastal arstile helistada ja küsida, mida teha.

Selle aasta suvel oli ka tõsine konflikt keskmise pojaga. Ta palus abi ja mina läksin üle piiri ja hakkasin vist liialt teda edasi lükkama. Ma tahtsin head, aga ta tunnetas seda survena. Kõik läks lörri, kõige rohkem sain haiget ise ja sellest paranemine ei ole veelgi lõppenud, kuigi nüüd on suhted suhteliselt normaalsed. Eks see oli õppetund ka minule, mitte kõik ei ole minu sugused, kõige vähem mu enda lapsed. Kahju tegelikult, mulle tundubki, et nad on pärinud minult ja oma isalt need mitte kõige paremad iseloomu jooned. Aga nad on täiskasvanud ja teevad omi valikuid ja mina võin vaid aktsepteerida neid. Oma eriarvamuse võin jätta endale või kui peangi välja ütlema, siis turvalisem on seda teha sõbranna seltskonnas, oma ealised mõistavad mind enam. Nii ma siis aegajalt puistangi südant ja parandan maailma.

Aga nüüd algab kell lähenema keskpäeva, kartulisalat vajab tegemist ja muid valmistusi vaja teha enne õhtut. Olge te kõik tublid, pidage pidu, voolaku sampus ja


head uut ja säravat aastat 2019

...muide õhtuks ennustatakse tormi, olge ettevaatlikud.

3 kommentaari:

helle ütles ...

Head uut aastat, Elviina!
Mul on hea meel, et Sa blogid ja et Sa oled nii aus ja avameelne.

sille ütles ...

Head uut aastat!

Elviina's blog ütles ...

Tänan, minu meelest avameelsusele saab õige tagasiside, mitte mina ju ei vaja midagi.