Internetis ringleb anekdoot neist kes sündinud enne 90:daid, et lausa ime, et veel elus kui on puudu see ja teine ja kolmas. Anekdoodid anekdootideks, aga tegelik elu on ju hirmus. Rahvas sööb kõiksugu antidepressnate tonnide viisi, iga pisemgi vastuolu võtab jalust maha. Mis on juhtunud.
Tipi ajal ajasin ma oma kaaslasi vihale kui keegi virises, et "Leningradi blokaai ajal..." Noh meie perekonnas ju minu vanaisa suri seal 42 ja üks onudest oleks ka kui ei oleks pääsenud jääteed pidi üle Laadoga evakueeruma. Oli raske, aga elati ja jäädi ellu.
Et kust nüüd sellised mõtted. Kohtasin eile üht sõbrantsi, rääkis, et tema tuttav on mures, ema on suremas vähki, aga tütar on nii õrnuke, et ei soostu vanaema vaatamagi minema. Kuueteist aastane, pärast eelmist külas käiku oli nutnud kaks päeva ja ei olnud suutnud voodistki tõusma, sportlane pealegi.
Teine tuttav oli alkohoolik, jättis joomise, oli algul masenduses kuid nüüd sööb mingeid arsti poolt kirjutatud pille kamaluga, ei suuda midagi teha, isegi mitte poodi minna, mitte sellepärast, et jalad, käed ei kanna, vaid tahet ei ole. Ainus mida tuleb, on jutt, mitte seosetu, aga ka mitte midagi asjalikku, umbes nagu enamus meie poliitikuid, vahutab mitu tundi, aga iva ei ole.
Millest on tingitud, et nüüdsel ajal on nii massiliselt masendust ja muid selletaolisi haigusi. Elu on ju läinud hirmus palju kergemaks, huvitavamaks, me oleme rikkamad kui iganes enne. Viimasest sõjastki on üle seitsmekümne aasta, noh maailmas sõdu ju on, aga ma ei mõtle nende piirkondade olukorrast. Pealegi seal antidepressnate ilmselt ei sööda, hea kui üldse midagi süüa on.
4 kommentaari:
Ma olen 32 ja oma lapsepõlvest mäletan küll ilmselgelt masendunud inimesi. Nad muidugi ei läinud arsti juurde ega rääkinud perega (kuhu tollal minna oli ja mehed ju ei kurda), vaid maandasind stressi ja kurbust alkoholiga. Enamus neist nüüd surnud, alkoholiga rohkem või vähem seotud põhjustel, üks suutnud enamvähem alkoholismita välja rabeleda.
Ma ei tea, kas see on parem lahendus, kui mees teeb nägu, et kõik on hästi, ja reageerib lihtsalt enda põhjajoomisega. Traditsioonilisem, seda kindlasti.
Nooremast põlvkonnast tean mõnda, kelle vaimne tervis nagu püsiks ainult naiste najal. Selles mõttes, et mees peab peret üleval ning maandab stressi spordiga jm tervislikel viisidel, aga nii kui naine maha jätab, kes emotsionaalselt ei toeta ja tervislikele stressimaandusmeetoditele ei suuna, on esimene vastus ikka alkohol. Siis olen küll mõelnud, et arst/tabletid oleks ehk siiski pikemas perspektiivis kasulikumad/ohutumad.
Nagu tellitult nägin täna Soome TV1 saadet masendusest, kui kuidagi võimalik siis Yle Areenast seda saab järel vaadata, aga vist ainult Soomes. Vestlesid saate juhiga endine haige ja terapeut. Viimane tõi välja ühe põhjustena meie ühiskonna üha enam individualismi pürgiva taotluse ja inimeste saamatuse hakkama saada negatiivsete tunnetega. Saade oli täna 18.11 kell 9:05 ja kandis nimetust "Flinkkilä & Tastula"
Mu kadunud vanaemast on ema rääkinud, et tal oli komme vahel nädalate kaupa oma toas olla ja peaaegu üldse mitte voodist välja tulla, aga eks oligi see, et tol ajal ei pöördutud sellega arsti poole.
Vanaema üks õdedest tegi enesetapu ka.
Sellest sõpradega rääkides on välja tulnud, et neid vanaemasid-vanaisasid, kes end ühel hetkel ära tapsid on paljudes suguvõsades.
Aga miks seda tänapäeval palju esineb - minu meelest on tänapäeva ühiskond tunduvalt stressirohkem, kasvõi juba seetõttu, et inimestelt oodatakse palju rohkem ja valikuid on palju rohkem. Valikute rohkus ei tee tegelikult inimest õnnelikumaks, vaid vastupidi. Ja kogu aeg on surve valida õigesti, olla edukas.. isegi olla õnnelik - vaatad sotsiaalmeedias mingeid idealiseeritud versioone teiste inimestel roosamannavahulistest eludest ja siis tekib eneses pinge, et kui teised nii hästi elavad, siis miks mina ei oska.
Ka linnas elamine suurendab stressi. Samuti lisaainetega ja liigselt töödeldud toit.
Tegelikult ongi depressiooni tekke mehhanism see, et inimese stressisüsteem läheb pideva kroonilise stressi või mingi tõsisema traumaatilise sündmuse tõttu omadega sassi. Stressihormoonide üleküllus tekitab ainevahetushäire. See ainevahetushäire lööb sassi ajutöö.
Soomes on masendust ja depressiooni rohkem kui Eestis. Ega asjata ei käi soomlased üle lahe oma depressiooni maandamas, ei koliks Eestisse üle või ei otsiks Eestist tööd. Nad saavad Eestisse nädalalõpu reise tehes, Eestis töötades või elades vabalt väljendada oma tundeid, sest Soomes on neil tundemaailm kokku pressitud, mis väljendub tihti pudelipõhja vaatamises või perevägivallas. Ei juleta olla teistest erinev, sest soov on olla mass, mis aga ajapikku hakkab sisemuselt inimhinge lõhkuma.
Postita kommentaar