neljapäev, 8. november 2018

Kui laisk ma siis ikka olen....

Nüüd pensionipõlves pimedal ajal on mul tavaks põõnata umbes üheksani, siis on ka juba väljas valgem ja mõnus ärgata. Muidugi see viga mul on, et ma ikka õhtul õigel ajal põhku ei poe. See vastu kuskil sooja mere ääres olen pool seitse viimati ujukad seljas vette ronimas.

Naljakas, aga mulle vee element hirmsasti meeldib, erand on sügisel see, mis alla sajab. Kui 1998 valmis meie vahetus läheduses uus ja uhke ujumisbassein,


lubasin endale, et hakkan tihti käima. Selle lubaduse täitmisega on nüüd nii ja na. Kahjuks. Osasüü on hinnal, kuigi mulle tundub, et Tallinnas on nad veel kallimadki. Et end saada liikvele, liitusin suve lõpus veetreeningu gruppidega, muidugi need ei olnud nii odavad ja sissepääsumaks on peale selle.

Nüüd siis ma peaks käima kaks korda nädalas trennis. Teisipäeval 13:30 ja neljapäeval 8:45, hilisemad ajad olid juba läinud.

Noh panin eile kella helisema poole kaheksaks ja olin ärgates nagu karu, kes on poole une ajal äratatud, tõusin korraks istuma ja vajusin tagasi pikali. Uinusin, et poole tunni pärast taas ärgata ja tõdeda, et ma jõuan veelgi, ainult et hommikusöök tuleb ära jätta. Haarasin käigupealt banaani kaasa ja sõin tee peal ära.

Nüüd on hea meel, et ikka läksin.

Kommentaare ei ole: