Elu kruisilaeval...

 

Sadam jätab tuledega meiega hüvasti

See ei olnud esimene kruis minule, olime ju sõbrantsiga 4 aastat varem ühe sellise pikema teinud,siis oli laevaks Celebrity Solstice. Seekordne laev  Selebrity Millennium oli natuke vanem ja kuidagi intiimsem, rohkem puitu ja vähem klaasi. Muidugi oli meil ka natuke parem hinnaklass, sest muud ei olnud enam saadaval. Olime üheksandal tekil, mis päevitamist mõeldes oli taas nõme, meile ei paistnud otsene päike kunagi. Juba laeva minnes otsustasime, et ei kasuta üldse lifti, algul oli see suhteliselt raske, aga lõpuks harjus ära.

 Meie kajut

Esimesed päevad kulusid sellele, et tutvuda laevaga, pealegi oli ilm suhteliselt külm tekil päikese võtmiseks, küll aga sai ülemisel tekil ennast pleedi sisse keerata ja välikinos filme vaadata.

Kuna olime minemas Vietnami, siis näidati "Good Morning, Vietnam", mulle hirmsasti meeldis.

Kultuurilist programmi oli lisaks veelgi, päeval loengud ja õhtul kontserdid, mõned olid natuke viletsamad, aga siiski väärisid kõik vaatamist. Sekka ka mõned tõelised pärlid.

Mis mulle kui edevale nais inimesele meeldis, sai õhtusöögiks panna selga pidulikud riided ja kes siis iga päev sama kleiti või kostüümi kandis. 💗

Õhtusöögid, oojaa, kuna olime kallima hinnaklassi maksnud oli eeliseks hommikusöögid spets väikeses õdusas restoranis, kus valik oli ka hoopis midagi muud kui mujal. Siiski käisime üsna palju ka suures restos söömas. Tunnistan, reisi lõpuks oli kaal tõusnud kolm kilo. Vaatamata hommikustele kõndimistele laeva otsast otsa ja treppide kasutamist. Aga see, et sul on head paremat kogu aeg saadaval, eriti minusugusele nõrga vastupanujõuga hõrgutistele.

Oma reisil käisime ka ekskursioonidel sadamates, nii Vietnaamis, kui ka Thaimaal, aga neis kirjutan edaspidi.

Kui liikusime lõuna poole muutus ilm soojemaks ja võis ka vatid seljast heitta ja päikese tekile minna

Laeval oli ka erilisi spaasid ja koguni nõelravi arst. Algul läksin lihtsalt uurima, mida teeb ja kui kallis on. Hädasid minu eas on juba jõudnud koguneda hirmus palju, siiski suurema jao olen saanud pidada tavalise arstiabiga aisus. Kummaline küll, aga mulle mõjuvad rohud, nad ei tee enam mind terveks vaid teevad elust taluttava. Kahjuks kamaluga kõiksugu tablette küll ajan sisse. Millele ma muidugi abi ei ole saanud ja aegajalt üsna piinarikas on, on unetus. Ma uinun suht kergelt, aga siis pärast paari tundi olen taas ärkvel ja siis uuesti uinuda on suht võimatu.

Kurtsin siis vaeva tollele tohtrile ja sain vastuse, et teeme ära. Ta oli teeme ära mees. Ja kallis mees, seanss maksis 180 dollarit, vaja oli 7 korda käia, ok, mõtlesin, mis mõtlesin, aga tegime ära. Pärast teist korda juba sain magatud kogu öö. Kui nüüd nii head tulemused, siis mainisin, et põlved kah sodid, õnneks nende korda saamine käis kiiremini, aitas kahest korrast. Muide, igakord löödi sisse 20 nõela ja hoiti mõnikord koguni tund aega. Valus ei olnud. Kallis mees oli, aga ta tõesti oskas oma asja.

Tulemus kui ikka hirmus stressirikast päeva pole olnud, magan siiani normaalselt, st. uinun kohe peale vetsus käimist. Jalad - pärast esimest korda jätsin ära valuvaigistid ja ei ole neid siiani vajanud, thüh, thüh, thüh üle vasaku õla.