neljapäev, 1. november 2018

Ah, et kuidas mul läheb?

Ühesõnaga - vahelduvalt. Kuidagi juhtus, et selle aasta veetsin suuremalt jaolt Eestis. Kodus käisin arveid maksmas ja ülevaatamas, et maja ikka korras ja allkorruse rahvas hakkama saab.

Kevadel jäid õunapuud lõikamatta, peenrad tegemata. Mis muidugi ei tähenda, et mulda kibelevad sõrmed oleksid jäänud ilma tegevuseta, ei, ma harrastasin hoopis kastis kasvatust. Tegelikult suurema osa ajast me olimegi Pärnus.




Kogu suve sain kõiksugu rohelist ja maasikaid  ja koguni ämbri täie kurke.

Nüüd olen muidugi tagasi kodus, üritan taas ennast häälestada Soome elule ja olule. Möödunud talv, kevad, suvi ja osa sügist on olnud omamoodi Ameerika mäed, on olnud südamevalu ja jõuetust edasi elada. Kui nüüd järgiks oma motot "Kõik läheb mööda" Nüüd vajan ma vaid aega, aga aastast enam vast järgmistes postitustes. Kui vaid jätkuks tahet kirjutada. Hinges küll on vajadus end lahti kirjutada. Näeme

3 kommentaari:

helle ütles ...

Tore, et vahel harvagi kirjutad. Ole terve ja tubli!
Mina ka pärnakas!

neiud ärevil ütles ...

Nii tore, et endast jälle märku andsid. Eesti suvi oli selle aastal väga ilus.Jään järgmist postitust ootama.

sille ütles ...

Mina ka ootan. ☺