teisipäev, 4. oktoober 2016

Kaks lillepotti ...


Ma olin eile väga õnnetu. Õnnetu ja solvunud ja igatsesin taga neid, kes hommikul teele läksid. Enam ei jookse keegi rabinal trepist üles ja joonelt sohvale. Nuhinud iga väikesegi nurgakese, lootuses midagi leida. Pinevalt vaatamas, mida sa ometi suhu paned ja miks see ei lähe tema suhu. Aga noh Leego aeg meil sai otsa ja ta pere läks tagasi kaugele. Eriti tore oli temaga mürada, hirmsasti armastas ta sügamist, kui peatusid tõstis nõudlikult häält.

Aga et miks siis solvunud, noh need kaks lille seal aknal jäid maha. Ma olin need neile kinkinud sünnipäevadeks. Kui märkasin ja tulin nendega õue, öeldi, et pole ruumi. Noh kas kaks pisikest lillekest ei mahtunud enam koormasse.

See aasta ongi kuidagi imeline aasta. Juba neljas kord ei hoolita minu kingitusi. Viisaka inimesena oleks võinud võtta vastu ja kui ei meeldinud, pannud esimeses bensujaamas maha, keegi oleks ikka endale korjanud. Ma tundsin end nii totralt. Nii alaväärselt.

4 kommentaari:

helle ütles ...

Ära lillede pärast muretse. Nad on Sulle tänulikud, et Sa neid ei hüljanud. Ilusad lilled.

neiud ärevil ütles ...

Mõtle siis natuke positiivsema poole pealt, et see on tükike nendest, mis nüüd sinu hooldada ja armastada jäi. Kindlasti kripeldab, aga kõik ilmselt ei mõtlegi nii nagu meie.Usun, et nad ise ei saanudki aru, et tegid sulle haiget.

Elviina's blog ütles ...

Tänan, tahan uskuda, et nii just läkski. Tänud soojadele sõnadele.

Anonüümne ütles ...

Oo, mina just hiljuti mõtisklesin kingituste üle! Olen samal lainel, vist on jah solvumine selle nimi!Ma ei ole näinud oma poja seinal kunagi ilusat pilti,mille talle olen kinkinud. Kui olin remondimeistrite järelevalvaja, siis märkasin, et aasta varem jõuluks minu kingitud šokolaadijookide potsikud olid kõik avamata...Tegin siis endale ühe vaniljejoogi sealt, oli väga hea.Lapselast olen kuulnud kinki vaadates ütlemas:mis ma sellega peale hakkan?...Tütar pole kunagi pannud selga pluusi,mille kinkisin soovitud kirjelduse põhjal.Elukaaslane ei loobunud oma närutavast,lõhkisest rahakotist,aga minu kingitut kasutusele ei võtnud surmani.Kui kunagi küsisin lähedaselt,kuidas kink meeldis, ei teadnud ta kingist midagi, sest oli selle pistnud külmkappi arvamusega, et ju see mingi söök on...jne.
Nii et Elviinakene, sa ei ole üksi!