esmaspäev, 3. oktoober 2016

Sada kilo naise ilu, ega mees koer ole ....jne

See tuleb tasapisi, hiilides. On muresid, on rõõmusid, vahel masendust ja lohutus leidub sahtlist, riiulist, kapist. Magus. Sa võid olla kuitahes asju uurinud, tead täpselt kuhu see viib, aga just sel hetkel kui maitsmismeel naudib, ununevad hirmud ja mured.

Toit. Suitsetamise võid ju järele jätta, narkotsid, alkoholi. Ei enam kunagi ja toimib. Aga kuidas loobuda söömast. Proovid järgi kõikvõimalikud dieedid. Mõned toimivad, aga ei saa ju olla kogu aeg dieedil. Nii kui väsid, tulevad kilod tagasi ja protsentidega.

Geenid. 40 aastat tagasi oli töökaaslane, sõi kolm korda rohkem, aga oli nagu koonduslaagrist tulnud. Mu esimene mees, sõi ja jõi ja ei midagi. 185 pikk ja kõige raskem oli 78 kilosena. Tema geenid läksid edasi keskmisele pojale, pikk ja peenike, nagu piibuhari.

Nii palju kui ennast mäletan, olen alati olnud kas vanglas ( dieedil ) või lühiajalistel puhkustel. Oma arust ma nii suur söömar ei ole, rämpstoitu ei söö üldse, samuti ei joo ei alkohoolseid jooke ega limonaade.

Seekord sain arstilt kurva diagnoosi, kui kaal ei lange, on lõpp jalgadel. Röntgen näitas kurba pilti. Silme ees on ema paarkümmend aastat piina jalgadega. Minu omad on kevadest saati haiged, mingid valuvaigistid ei aita.

Homsest alustan Cambridge dieediga, eesti keeles ei leidnud. Näib kuidas läheb.


Israel, Eilat märts 2016

2 kommentaari:

helle ütles ...

Tahtsin öelda, et tore, et kirjutad jälle. Aga kurb, et jalad valutavad ja kaal ei lange. Jõudu!

Elviina Ikonen ütles ...

Nii naljakas kui ka see on, aga kui kõik läheb ludinal, polegi nagu millestki kirjutada. Tänan heade sõnade eest.