Meie peres oli omapärane kasutus, minu palk läks täielikult majapidamisele ja mehel selles osas, mis tal sinna oli panna, kuigi minu palk oli kolmandik tema omast. Sellepärast see ilmselt lõhki läkski, liiga palju peremehe palgast kulus joovastavatele jookidele. Ega see muidugi alati nii ei olnud. Vähemalt algul.
Siin Soomes on kah väga erinevaid. Tavalisem on, et mõlemal on oma arve ja teeb sellega mis tahab. Arved tasutakse pooleks. Mõnes peres on koguni nii täpne arvepidamine, et restorani arvegi maksab igaüks oma osa. Näiteks toidupoe arvedki maksime me mehega kordamööda. Laupäeviti tuli siis kohe mõelda, kelle kord oli maksta.
Samas taas kuulsin loo pensioni ealisest perest, kus naisel oma arvet ei ole ja tema pens tuleb mehe arvele ja naine peab alati küsima raha kui tahab poest kasvõi piima minna ostma. Igasugusi olukordi on.
Pean tunnistama, oma raha toob kordades iseseisvust ja hingerahu, olgu siis nii hea suhe kui tahes.
3 kommentaari:
Mul on kogu elu oma raha olnud ja ma ei kujutaks ette, mis tähendab kellestki materiaalselt sõltuda või see, kui keegi võtab mult raha ära.
Olen elu aeg imestanud, et mõni naine (või mees)sellega vabatahtlikult nõus on. Aga samal ajal kujuneb vist ikka nii välja, et üks perekonnast on pea ja oskab asju paremini korraldada. Olen ka näinud naisi, kellele ei saagi palju raha anda, raiskab kõik tühja-tähja peale ära, nagu mõni mees joob kogu oma teenistuse maha.
Raha on võim ja otsustusõigus, nii perekonnas kui ühiskonnas. Otsustamisega (kuidas raha kulutada) peaks kaasnema ka vastutus oma valikute eest. Paraku alati ei ole nii, ja see, kes küll teenib suurema osa rahast, ei oska sellega õigesti ümber käia.
Mu enda isiklikus pereelus on põhimõtteliselt olnud ühine rahakott, kuigi kummalgi on voli enda teenitud raha üle ise otsutsada. Mees on alati rohkem teeninud, aga meil oli vaikiv kokkulepe esimesel 15 abieluaastal, et parem, kui ma mehe käest raha pärast palgapäeva nii kiiresti kui võimalik rekvireerisin.
Aga kui see muster muutus ja ma võisin raha vabalt tema käsutusse jätta, siis oli see kergendus meile mõlemale. Tema tundis ennast perepeana, ja mina võisin teda usaldada, sest ta ei raisanud seda raha mõttetult. Nii nagu klassikalised mehe-naise rollid on ikka olnud :D
Võin öelda, et venelastel on kõik vanaviisi---mehe palk on naise käsutada.Naine otsustab kõik.
Kui pojaga pererahast rääkisime,pidin pikali kukkuma,kui ta ütles,et ei anna naisele raha,sest miks peaks ? "See on ju m i n u raha". Hiljem aga imestasin teist pidi,sest: naise palk oli ainult tema eralõbuks, ta ei maksnud m i l l e g i eest perekonnaelus!
Minu ideaal oleks selline,et mees annab naisele pool palka ühiselu toimetamisteks.
Postita kommentaar