kolmapäev, 21. mai 2014

Laitus, mis kõlas mu kõrvadele kui kompliment

Nädalapäevad tagasi või natuke rohkem, ilmnes algul lihtsalt huvitav, hiljem natuke hirmutav ja kui olin netis käinud lugemas, muret tekitav tervislik sümptoom. Nimelt mu parema silma paremas nurgas õhtupoolikutti ja öösel sähvisid välgu taolised valgusjoad.

Otsustasin enese rahustuseks ohverdada sajase ja minna silmaarsti juurde. Sattus asjalik arst, selliseid ikka on, uuris põhjalikult silma, nentis, et on algav kae, mis mingil ajal kui hakkab juba nägemist häirima, tuleb ära lõigata, aga mis tingib neid valutuid valgussähvatusi ei osanud tema öelda. Igatahes ei ole see silmast.

Ega seal palju võimalusi ei ole, aju või aju verevarustus. Igatahes ei tohtivat tegelda millegi pingutust nõudvaga. Aga mul peenrad tegemata, kartul maha panematta ja maasikapeenrast ma parem ei räägi.

Nu jah, kurdan ma siis oma kurba saatust pojale, kes tark, nagu ta mul on,
ütleb: " Mina tean küll, mis sul  viga on."
mina silmad ümarad ja üleni üks suur küsimärk, küsin : " ja ...."
tema:" ema, sa said just kuuekümne viie  aastaseks, aga kimad mööda ilma nagu kolmekümne viiene, su keha lihtsalt ei pea vastu."

No tere tali, kuuskümmend aastat elasin vaikselt ja vagaselt, ootasin kogu aeg, siis kui... teen seda ja teist. Varsti minek käes ja pole miskit jõudnud veel nähagi.

Meie ajal elati teisiti, käidi koolis, mindi mehele, kasvatati lapsi ja oodati, et siis kui...aga seda aega ei tulnudki. Nüüd siis proovid tasa teha kaotatud aega. No tegelikult nii ka ei saa öelda. Siis kunagi olid teised prioriteedid.


2 kommentaari:

Hundi ulg ütles ...

Siis olid teised prioriteedid, aga ka olematud võimalused. Ning tuleb tõdeda, et ega neid võimalusi siin, Eesti pensionisaajatele pole külluslikult avanenud. Ehk järgmisel põlvkonnal läheb paremini.

Elviina's blog ütles ...

Ma ei saa selles küsimuses eriti kaada rääkida, aga mulle tundub et praegune Eesti pensionisaaja tunneb, et ta on rängalt petta saanud. Võib-olla ta isegi isamaalasena ei julge seda välja öelda või isegi mõelda, aga sügaval hinges tunneb ikkagi.

Need kes 30 aastat tagasi jäid pensionile, tundsid end kindlustatuna, nende vanadusepõlv oli muretu majanduslikust küljest.

Järgmine põlvkond elab teise malli järgi. Nüüd Kohe Kõik Mulle. Kas oli meie kasvatusviisis midagi viltu läinud, aga nad ei tunne mingit moraalsetki kohustust oma vanemate toimetuleku või aitamise suhtes. Muidugi on meeldivaid erandeid.

Minule näiteks ei tulnud pähegi sellist mõtet, et ämm või oma ema vanadekodusse saata.