Minu seljakotis elab keegi ...

Täna oli jälle juhendatud trenn spordiplatsil, meie suhtes on see teisel pool linna. Kuna busse on täna vähem, läksin jupp maad varem liikvele. Sõidan bussis, seljakott süles ja tunnen nagu keegi liiguks. Algul mõtlesin, et telefon on hääletul ja täriseb. Siis meenus, et telefon on ju taskus. Jälle taas mingi liige ja mul ajud käivad juba täis tuuridel. Siis kui seljakott tegi mulks, meenus, et nagu igal korralikul liikujal, oli mul ju kaasas vee pudel. See siis reageeris bussi pidurdustele ja kiirendustele.

Trenn oli aktiivne ja mina ei oleks tõesti rohkem jõudnud, et olen alles algaja sain loa joosta 15-20 meetrit lühemaid maid. Tegime viis jooksu järsema ja lühema mäe peale ja neli laugjama ja pikema künka otsa. Tagasi tulime alati kõndides. Algul ja lõpus oli venitused soojendused.

Homseks saan nelja päeva kava ja reedel on kohting. Siis on ka teine hambaarsti külastus, proovitakse kuidas proteesid sobivad ja tuleb maksta materjalide eest proteesivalmistajale ette maks 500 euri. Pilt on loomulikult Malediividelt.