Paar õhtut tagasi tõin ja panin lauale ema pildi ja küünlad selle kõrvale, keetsin kohvi ja tarisin keldrist viimase kangema. Me pidasime ema sünnipäeva, 4.1.2012 ta oleks saanud 90 aastaseks. Enne helistasin veel poisid läbi, et ei unustaks vanaema tähtsat päeva. Omal ajal emale meeldis tähistada alati nii, et laual on ka kärakat. Ta oli vastuoluline inimene selles suhtes, et ühelt poolt oli ta sügav usklik ja teiselt poolt nautis täiega maiseid mõnusid. Minule see siis ei jõudnud pärale. Ei jõua praegugi. Ilmselt ta oli lihtsalt Inimene. Olgu muld talle kerge.
Kuidas ma igatsen ta järele.
2 kommentaari:
Armas selline tähistamine :)
Ja muidugi oli Su ema üks täiesti tavaline tore inimene. Olgu öeldud - ega usklikolemine ei takista selle maailma mõnusid nautimast, ei ole vaja ise endale kunstlikke piiranguid tekitada.
No nii südantsoojendav.Miks mina küll ei oska oma hinge niisuguste asjadega ravitseda? See teeb ju ometi hinge puhtamaks...
Postita kommentaar