Vestlus kassiga

Kui ta saab võimaluse, marsib ta teisele korrusele, otse kööki külmutuskapi ette ja jääb sinna istuma. Kui teen näo, et ma temast midagi ei tea, siis ta siirdub lähemale ja veel, kuni istub minu ees ja vaatab otse nagu paha südametunnistus, kui ka see ei aita, tuleb kõva häälega käsk ja seda juba pikalt ei ignoreeri. Seega tema oskab oma tahtmist minule selgeks teha tõhusalt. Aga mina tema keelt ei oska, kui oskaks, siis saadaks mõnikord ta pikalt, kasvõi kassisaba alla. Või seletaks, et mul siin kiire asi teha, oota natuke. Aga kui ei oska, jääb üle kas toimida nagu kass tahab, või võtta ta kaenlasse ja viia alla, kus on tema elamine ja toidukauss. Nüüd kui on lumi ja pakane, on kassi vaba liikumine piiratud. Vanaema ei kuule, seega kass on õppinud ära selle, et tuleb hästi lähedale ja jõllitab.

Ma usun, et kui meil oleks võimalik oma arvamust lemmikutele avaldada ja nendega vestelda, siis nad küll ei saaks meie jagamatut tähelepanu. Nii nagu ei saa meie lähikondlasedki. Naljakas, eks ole.