Oma piirangute tunnustamine

Vat mina olen seda põlvkonda, kes kasvas teades, et "me ees on valla kõik teed" . Iseendast sõltus, mis sinust saab. Tegelik elu nii lihtne muidugi ei olnud ka siis. See, et minust lendurit ei tule oli selge juba keskkooli lõpuks ja ega midagi asja Tartu Ülikooli kah ei olnud. Aga noh TPI:sse ma kõlbasin ja selle kooli ka läbi käisin. Muide tol ajal oli selline ütlus, et
- Ülikoolis olid need, kes olid targad ja virgad
- TPI s targad ja laisad
- Pedas virgad ja lollid (ma väga vabandan, aga niin öeldi, palun mitte solvuda, isiklikult olen alati austanud õpetajaid)
- EPA s laisad ja lollid (sama vabandus ka kõigile EPA:katele).

Et ma juhtivale kohale eriti ei kõlba, sai minule selgeks ka esimese viie tööasta järel. Ma olin eriti hea asetäitja. See, kes teeb tegeliku töö, kui on ees keegi, kes suhtleb kõrgema juhtimistasandiga. Seega ma vajasin tugevat juhti ja ausalt öeldes nautisin oma tööst, kus ma siis olingi.

Kolimine Soome muutis kõik, kui siia lisame veel just alganud majanduskriisi nii äkki oli ees sein ja mina ei kõlvanud kuhugi. Aga ma olin neljakümne aastane ja ei olnud valmis alla andma. Selle viimase 18 aasta jooksul olen erinevatel kursustel ja õhtukoolides olnud vähemalt 7 aastat. Peaaegu sama palju olnud tööl ja ülejäänud aja kodus. See viimane on käinud kõige rohkem pinda. Ikka aegajalt võtan end kokku ja saadan töötaotlusi, aga tulemusteta vähemalt esialgu. Viimased kaks töökohta on siis olnud linna poolt ja riikliku palga toetusega töö andjale. Ka paar nädalat tagasi alustasin taas taotluse toetusega tööle. Noh vastust esialgu veel ei ole.

Mida siis tähendab "piirangute tunnustamine", aga seda, et väga tõsiselt mõtlen avaldust kirjutades, kas ma ikka olen nii tubli, nagu töökoha reklaamis vajatakse, veel viis aastat tagasi oleks saatnud hulga rohkem avaldusi, aga nüüd mõtlen "vajatakse isikut, kes oskab perfektselt suhelda inglise keeles", ja olgem ausad, ma loen, saan aru ja mingil määral saan asjad aetud reisil, aga töökohal teen ilmselt end narriks. Ja selliseid nüansse on mitmeid, ei ole ma milleski enam nii hea.

Tore lugu juhtus paar päeva tagasi. Olime just Mikkoga jõudnud oma kepikõnnil kohaliku kaubandus keskuseni kui vastu tuli naisterahvas ja küsis kuidas läheb, olime koos olnud a/ü seminaril, jutu seas tuli välja, et töötab lähedal ja nagu ikka ma küsisin, ega järsku neil vabu kohti ei ole ja arvake, tõesti vajati. Nii ma siis tulin koju ja panin avalduse hakkama. Hea oleks tööl käia nii kodu lähedal. Äkki saatus tõesti on hakanud mu asju järjestama, sest ma vajan tõesti tööd, ja mitte ainult palga pärast, kuigi ka see on eluliselt tähtis.