Mõtteid prügist, prahist ja muust ...

siin siis lähevad meie heki jäätmed komposti tootmiseks ja maksab see lõbu 20 eurot kui saab tehtud 15 minutiga, võtsin aega sai hakkama

Viimased kaks nädalat on Eesti blogimaailma hõivanud teemad prügikoristusest, a la laupäevak. On näha olnud tohutut innustust nii nagu ta vist oli ka sel esimesel aastakümnete taga ja hoopis teise valitsusega. Aga olenemata valitsusest või riigikorrast, on ju teatud asjad, mis ei muuttu. Inimtegevus toodab ju alati mingil määral prügi ja see oleks ju nii kena kui igaüks ka oma osa koristaks, paraku nii ei ole, ehk kõik toodavad jäätmeid kuid vaid osa koristab, eks ta ole ühiskonna rakukeses - perekonnaski nii.

Teine mõtteke on see, et meie toodetud prügi määr on kohutavalt kasvanud, süüdlased on tootjad, kes oma kauba pakivad tarbetutesse pakenditessa. Kui lähed ostma arvutimängu, saad ilmatu karbi, mis on tühja täis ja sees pisike plastmassketas. Muidugi ma saan aru, pakend müüb tihti toodet. Eks me jõulu ajal kah pakime oma kingid ja saaja rebib esimeste sekundite jooksul kena pakendi katki ja järgmine päev rändab igas peres kohutav määr paberit prügikonteinerisse.

Miks peab kasutama nii palju pakendit, aga kui tootja on tihti teisel pool maakera ja tarbija teisel, on ju vaja saada toode vigastamatult kohale, mitte nii nagu minu lapsepõlves, kus piima käisime ostmas piimanõuga, jahu ja suhkrut müüdi kaasavõetud kangaskotti, seda et leib oleks mingis eraldi kotis ei tuntudki. Toiduõli jaoks oli poes kaasas oma pudel ja samuti oma taarasse müüdi lambiõli. See vähene pakepaber mida kasutatigi sai edukalt põletatud pliidi süütamisel. Ei siis olnud ka palju jäätmeid, pudelid, purgid võeti tagasi poes ja kaltsukaupmees võttis kaasa vanad kaltsud ja andis vastu savipotte.

Ei olnud siis virnade viisi metsa all telekaid, pesumasinaid, külmikuid ja muid riistu, sest neid veel ei olnud. Nüüd me elame elu, kus asju kasutatakse vaid kord, enam ei tunta isegi kangast taskurätikuid, mähkmetest rääkimata. Meil läks külmkapp rikki, parandaja kutsumine oleks maksnud sama palju kui uus. Enam midagi ei parandata, kui on katki - minema ja ostetakse uus.

Sama tendents on ka inimeste vahelistes suhetes, elatakse vaid mõeldes oma mõnusid ja keegi ei vaevu mingi asja eest nägema vaeva. Miks mina? Keegi ei küsi "Aga kes siis?"

Kas see oli nüüd kuskilt saatest või olen lugenud, et viimaste aastakümnete jooksul on tehnika areng liikunud edasi nii kiiresti, et meie kohanemisvõime muutunud olukorraga lihtsalt ei jõua pärale. Me ei ole harjunud sellega, et meie prügi ei lagune ära, enne ta ju seda tegi. Kas on võimalik mingil moel vähendada prügi tootmist. Vaat seda võiks igaüks eraldi mõelda ja kaaluda.