Kaks põlvkonda, kusjuures peaaegu kõik ämmad on kunagi olnud ka miniad :), mõned mäletavad veel omi ämmasid ja neid lahkhelisid, mis neil oli. Minul on kaks ämma olnud, esimene - exämm veel elus, teine üle kümne aasta mulla all. Nali naljaks, aga mul oli nendega parem vahekord kui oma emaga, kellega harv see kohtumine kui me tülli ei läinud. Nüüd, aastakümneid hiljem, elab ema minu juures ja me saame ideaalselt läbi.
Minu mõlemad ämmad olid kõvad tööinimesed, kuid mina oskasin esimesega vastuollu sattuda siis, kui palusin tema abi tema poja puhul. Siis suhtuti minusse samuti nagu kirjutab mermaid oma blogis , seega ämm ei osanud anda tuge minule, vaid süüdistas kõiges. Minu teine ämm see vastu, ei olnud kunagi minu vastu ülekohtune, kuigi tal oli vahe keel ja ütles teine kõik, mis mõtles.
Seega kui vaadata minia vaatevinklist, siis oluline ei ole niivõrd, kas sulle öeldakse vastukarva asju, vaid see, et ei olda ülekohtune. Ja taas ämma vaatevinklist, siis on ju vanavanemate tunded lapse kohta sama tugevad kui vanematel, lisaks on eakamatel inimestel meeles kõik oma vead ja kui nad näevad järgmist põlvkonda samu kordamas, kuidagi ei saa vaikki olla.
Peakski siin nii tuleviku meeles pidades oma miniatele südamele panema, ärge jumala pärast solvuge kui midagi vastukarva teen või ütlen. Ja veel, kuna mul on olnud ainult pojad, siis tüdrukute kasvatamisest ei tea ma midagi ja kui miskit läheb valesti palun juhtida tähelepanu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar