See on siis väga kummaline lugu - kui omal on hea tuju ja hea olla, siis selline pisike seik kui lumetorm, ei tundu üleüldse ärritavalt. Üle pika aja läksin koguni Mikkoga kepikõnnile ja muidugi kui on ikka vatipüksid ja jope ja korralikud saapad, oma kootud sõrmikud ja kapuutsi peale kinnitatud korralik kährikkoera boa, ei pääse mingi torm ligi. Isegi suuremad tuuled jäid kähriku karvadesse kinni ja kuigi lund sadas mitte ülevalt alla vaid vasakult paremale ja isegi alt üles, oli see nii vahva. Aga meie linnavalitsusele peab küll tunnustust andma, kõik kohad olid lumetõrje masinaid täis, noh nad mitu kuud valves olnud ja lõpuks pääsesid teenima :)
Muidugi hiljem kui viisime Marguse rongi peale, oli natuke nukker ja kurb olla. Noh tunni aja pärast peaks ta siis kohal olema. Kas ta enne suvevaheaega veel tuleb käima ei tea. Möödunud nädal oli aga eriti õnnestunud. Nii palju sai taas koos istutud ja jutustatud. Eilegi vaatasime koos mingit filmi ja pärast oli nii hea arutada ja muljeid vahetada. See oli sari C.S.I. aga asi millest rääkisime, oli et kuidas saab olla nii, et inimene, kes alles 2 kuud tagasi elas normaalset elu, jääb koos kahe lapsega kodutuks ja elab autos. Muidugi, ma saan aru see oli Ameerikas, ja seal on need asjad teisiti, aga kuidas on nii, et ei ole kedagi, kes häda korral võiks aidata. Juba mõttena see on kuidagi vastuvõetamatu. Sugulased, sõbrad, kas tõesti läheme ka meie sinna teele, et ainult tugevad ja noored saavad hakkama ja kõik teised ...., ja et igaüks on täiesti üksi kogu muu maailma vastu. Kurb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar