Mõni aeg tagasi kuskil blogis kirjutati, et jätkuvama toodangu saamiseks tuleks siis kui vaim peal, kirjutada mitmeid kirjatükke ja siis neid lasta ilmavalgele siis kui vaim peale ei tule. Noh seal oli kohe õpetus kuidas automatiseerida seda avaldamist. Ma selle peale välja ei lähe, aga tunnistan, et kirjutama paneb see kui miski on ikka hirmus korrast ära või noh mõnikord harva ka suur ootamatu õnn. See viimane küll harvem. Eks see oli juba ennevanasti kah, et kõikse paremad luuletused sündisid õnnetu armastuse korral. Kas need kunstnikud kah ei olnud õnnetud ja näljased. Keski on koguni väitnud, et täis kõhuga midagi luua on võimatu. Noh eks see ole ka selge kui kõik veri koguneb seedekulgla ümber ja ajud on tegevuseta.Muidu kah huvitav on lugeda seiklustest, kus kangelane võideldes raskustega ja kõiksugu ohtudega ja kui kõik lõpuks laabub, saab ka jutt otsa. Ehk õnn võetakse kokku ühesse lausesse "... ja nii nad elasid õnnelikult .... saaka."
Teisalt on see omamoodi vastuoluline asi, me kõik ju teeme mida iganes, et saavutada, leida või mis iganes, õnn. Kas siis tegelikult asi ongi selles, et tähtis on see tee, mille me läbime ja õnn kui selline on eesmärk, mis silmapiiri moodi nihkub aina edasi. Samas on ju tagasi vaadates ja mälestustes sorides mitmeid selliseid seiku ja aegu, mille kohta me ütleme "Vaat siis ma olin õnnelik, aga ma ei tajunud siis seda".
Mõnikord muidugi segatakse ära rahulolu ja õnn. Ja mõnikord me peame õnnena seda kui ei ole mingit õnnetust kaelas. Aga õnnest ei ole midagi kirjutada, ja õnnelikud inimesed ei ole üldse huvitavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar