Täna kümme aastat tagasi lahkus meie keskelt Endel Grenzmann.

Kadunut jäid leinama tema ema, õde, vend, tema kolm poega, sõbrad ja tuttavad ja lisaks tema eks abikaasa. Viimast küll kuskil ei mainitud, nagu poleks teda olnud olemaski. Aga ta oli olemas ja leinas nagu kõik teisedki.

Endel oli hingelt kunstnik, kuigi tal mingeid erilisi kunstilisi kalduvusi ei olnud, keskkooli ajal küll harrastas fotograafiat, aga kuidagi see jäi hiljem. Minul oli au olla tema kõrval ligi 20 aastat. Liialdamata võin öelda, et ta oli minu elu suur armastus, selline sajandi armastus, nagu kirjutas oma näidendis soome kirjanik Märta Tikkanen "Vuosisadan rakkaustarina". Kuid selgus, et armastusest ei piisa alati ja kõikjal, elu proosalisus lõhkus illusioonid. Nagu kunstnikud ei talunud ka Endel argiseid sidemeid, ta oli nagu preeria vaba hobune, kes oli pandud adra ette kündma põldu. Aga mina olen hingelt põllumees, ikka midagi külvamas ja mullas tuhnimas. Võib-olla oleks pidanud ta leidma endale teistsuguse elukaaslase, ei tea.

Loomult melanhoolik, nägi ta asju tumedates värvides, vast vajas ta siis minu päikesepaistet ja midagi oli sellist, mis veetles minus teda. Ta oli valinud endale elukutseks meremehe ameti. Seal ta sai olla vaba argipäeva muredest. Kuigi see oli raske töö, aga isiklik elu oli reguleeritud ja muretu selles mõttes.

Kui mina tutvusin temaga, oli ta 24 aastane, tal ei olnud mingeid muresid, tal oli nii palju raha, et ta ei teadnud palju tal on, seda jätkus alati. Oma riided kaasaarvatud särgid laskis ta teha rätsepal, ta oli eriti shikk. Söömas käis restoranides ja söögi juurde käisid loomulikult head veinid. Muidugi polnud tal korterit või muud maalist mammonat, aga ta ei tarvitsenudki seda.

Aga mina õnnetu rakendasin ta abielu vankri ette ja ladusin koormasse kolm poega. Ma tegin temast tööhärja. Ja siis imestasin, miks mulle tundub, et vean üksi vankrit. Ja kui ma enam ei jaksanud seda teha ja tema lahtirakendasin koorma eest, polnud seegi vist kõige õigem lahendus temale.

Kuid mäletagem helgemaid asju. Me tutvusime 69 aasta oktoobris ja kuni tema käis kaugel merel ja mina jätkasin õpinguid TPI koolis oli ainus ühendus - kirjad. Neid saadeti ja vastust oodati, kohtuti poole aasta tagant. Olid need alles ajad. Igatsust ja unistusi. 72 aastal mina lõpetasin kooli ja Endel läks rannikukaluriks. Nüüd oli ta ära ainult 3 - 4 nädalat. 73 aasta juunis siis olid pulmad, ja ikka oli veel kõik kena. 74 aastal sündis isa silmatera, tema au ja uhkus poeg.

Ja mina jäin koju. Ja me saime oma korteri ja aasta hiljem sündis teine poeg ja ikka olin ma kodus, ja siis hakkasidki ilmnema esimesed lahkhelid. Aga vahele mahtus muidugi palju rõõmsaid ja lõbusaid asju.

Enne 90 elas kogu meie maa keerulisi aegu ja lõhenemine toimus ka minu peres. Ma enam ei jõudnud, aga mu kunstnikust hingega vaba preeria hobune oli juba nii sügaval masenduses ja leidis lohutust ainult pudelist. Ma arvasin, et kui ma vabastan ta koormast, ta toibub, aga tegelikult ma viisin ära tema elu mõtte. Inimene kelle elul ei ole enam mingit mõtet, ei suuda elada kaua, seega ma tunnen teatavat süütunnet, aga me ju ise teeme omad otsused ja ma siiski üritasin kaua aega seda rege üksi vedada. Kõigil on omad jõuvarud, minu omad kahjuks said otsa.

Aga täna need, kes teda tunnevad, süütame küünla aknale ja tuletame meelde Endlit.