Lõikan, lõikan, ikka veel lõikan ...

See on kohutav kui palju tolmu eraldub kui koelõnga paela lõikkad. Kaks suurt 100 liitrilist kilekoti täit vanu riideid on muutunud tooraineks. Kolmapäeval käisin loomas lõime, täna käis käsitöökeskuse juhendaja kudumistelgi töökorda panemas. Nüüd siis pole muud kui hakata kuduma.
Käsi ongi juba valus kääride kasutamisest kuigi mul on täitsa õiged kangalõikamise käärid. See töö on omal määral nagu mediteeriv. Mingid mõtted ju liiguvad kuid koos kääride lõksutamisega nagu lõigatakse juppideks.

Nädal tagasi olnud närtsinud olek läks üle Tiidu jõujoogi, päikesevalguse lambi ja kaeraga täidetud soojenduskoti ühismõjul. Toda viimast kasutasin kaela ja turja soojendamiseks. Pimedus surub muidugi maha ja ainult teadmine, et päev on juba 1 tund pikem, annab lootust. Lumest pole enam mälestustki ja sel aastal on siin juba 12 inimest uppunud minnes lolli peaga õhukesele jääle.

Homme vist alustan siis kaltsuvaipade kudumise. Seekordsed tulevad 90 cm laiad.