Transformatsioon

Viimased kolm, neli päeva olen tegelnud sellega, et asjad mis ripuvad riidepuul saavad tooraineks mille peal me kõnnime. Ehk arusaadavas keeles - lõksutanud kääre hommikust õhtuni ja lõikunud põrandavaiba jaoks koelõngasid. Nii siis kleidid ja seelikud muutuvad 1 - 2 cm paksuseks paelaks, mis siis kerin keraks. Ega mul lõime veel ei ole üles pandud, aga noh kui kudumiseks läheb ei siis ole aega käärisid lõksutada. Huvitav on meenutada millal mingi ese on olnud seljas ja millal ostetud. Asjadel on ju ka ajalugu, mõnedel koguni selline, et kuigi tead, et kunagi enam ei pane selga - säilitad ikkagi. Nagu mõnd talismanni.

Täna sattus ette must kombinee. Nooremad vist ei teagi mis imeasi selline on. Eestikeelne nimi peaks vist olema aluskleit. Vanasti selliseid kanti. Talvel oli muidugi ta ka hea soojuse pärast, siis muidugi istus pluus või kampsik paremini selga. Lisaks ta veel varjas mõningaid ebasoovitavaid rasvavoldikesi. Vanasti kanti ka sellist asja kui sukahoidjaid. Nüüdsel ajal on neid vist ainult sekskaupluses. Varsti võib vist kirjutada ka nii, et vanasti naissoost elanikkond kandis seelikut ja kleidid on juba kadumas ajalukku. Kõik muutub.