Temakese kiri Temale kuskil suvel 1972

Sel kaugel ajal mil veel kirju kirjutati paberile ja neid viidi posti ja vastust pidi ootama mõnikord kuid oli ka midagi käega katsutavat. Vastused. Nüüd ligi 40 aastat hiljem võib neid lugeda. Kuidagi aga on nende vahele eksinud üks leheke minu kirjast seal kuskil 1972 suvest kirjutatud Mustamäe ühikas. See pilt on aga tehtud Tissude pulma järgsel päeval Pilistveres õunapuu all. Tere kallis Endel

Selle kirjaga algab siis jälle järjekordne kirjade seeria, mis on umbes nagu järgnev jutt. Või õigemini minu lõputu monoloog. Üldiselt mulle meeldivad dialoogid rohkem, aga parem vähe kui ei midagi. Iseenesest tunnen ma Sinust suurt puudust, pole kellelegi enam oma mõtteid ja arvamusi avaldada ja nende kohta kellegi teise arvamusi kuulda. Muidugi tüdrukud on, aga see pole see. Nüüd on siis juba terve nädal Su ärasõidust möödas. Neli kuud on ees. Mõnikord on mul tunne, et ajal mil Sind ei ole elan ma nagu tühja elu. Võrreldes loodusega on see nagu talv mu elus, kus ma kogun jõudu, et siis nagu kevadel puhkeda elule, tormitseda, õitseda ja jälle suikuda kosutavasse unne. See oleks väga tore kui ei oleks seda piinavat üksinduse ja igatsuse tunnet. Aga inimene harjub kõigega ja harjumuse jõud on küllalt tugev. Vahel ma mõtlen, et üsna imelik saab olema see aeg, kus Sa enam merele ei lähe ja ma Sind enam ootama ei pea vaid Sa oled kogu aeg siin samas. Aga eks siis ole muud lootused ja ootused.

Tead ma olen praegu üksi kodus. Või õigemini koos raadioga. Kell on pool kaksteist. On keskööprogramm armastusest ja truudusest. Üks luuletaja ütles, et armastus on kannatus ja samal ajal õndsus. Aga kas tead, mis värvi on armastus? Ei tea! Ma ka ei teadnud. Vikerkaare värvi olevat. On ju. Kui ma tavaliselt kirjutan Sulle kirja on mul tunne, et Sa oled kuskil siin, ütleme mu seljataga ja kuulad vaikselt, vahele segamata mu lõputut jutuvada. On kui Sa ometi vahele segaksid, ühegi sõna ütleksid. Aga eks Sa varsti ütled ja mitte ühe vaid rohkem ja algab jälle rõõmu - ja õnneaeg.

Ja nüüd algab jutt sellest, mida ma vahepeal teinud olen. Nii elad ka Sina, muidugi teatava hilinemisega läbi kõik mu mured ja rõõmud. Tead kui huvitav on praegu väljas, kuigi on juba mõni minut keskööst puudu on väljas nii selge ja valge, et on näha kuidas maa aurab. Sa ei usu. Asi on selles, et päeval oli hästi soe ja sadas vihma ja praegu tuli kuskilt külma õhku ja maa on soojem ning niiskem kui õhk ja aurab. Ja tead ma nägin praegu jänest, ehtsat halli jänest, hopsadi hopsadi tuli, kuulas ja läks jälle hopsadi, hopsadi metsa tagasi. Hästi tore pikk-kõrv oli . Näed ma kaldun kogu aeg kõrvale teemast, mida ma siis vahepeal teinud olen. Aga väljas on nii tore, et vägisi meelitab akna juurde.

Tol õhtul ma ootasin, ootasin Sind ja kui Sa ei tulnud haaras mind pikkamisi jube kassiahastus. Nüüd kus see on möödas ma ei oskagi seda nagu kirjutada. Väga paha oli igatahes. Hea oli et ma üksi ei pidanud olema. Tüdrukud püüdsid igati mu meelt lohutada, kädistasid nagu noored harakad ja viisid mind endaga kaasa.

Kuhu jäi kirja lõpp ma ei tea. Miks just selle lehekese olin endale võtnud temale saadetud kirjade hulgast ei tea sedagi. Need minu saadetud kirjad ununesid Keila-Joale kuskile vanasse kohvrisse. Mäletan et ühel suvel 80:ndate lõpus ma need leidsin ja neid sirvisin. Oleks pidanud koju tooma. Vast oleks nüüd hea lugeda. Aga on Tema kirjad ja neid ma siis mõnikord kui eriti melanhoolitsen loengi. Kirju teisest ajast. Kirju haua tagant.