Kinkimine ja mõtteid sellest...

Ema soovil olin siis kaks päeva päkapiku ametis, mul oli teatav summa raha ja isikud kellele tuli kingitus leida. Noh lisaks sellele jahtisin ma ka endale homseks valget pluusi. Ma tahtsin saada pehmet hästilangevat siidist pidulikku valget pluusi. Meie linna kauplusi läbi kammides tekkis mul tunne, et ma olen vist viibinud hunnik aastaid varjusurmas, kuna selliseid ei müüda. Ilmselt siis sellised ei ole moes. Pärast seda kui olin viis tundi mööda poode jooksnud, andsin alla ja suundusin bussipeatuse poole. Siiski jäi teele veel üks kauplus, kust leidsin midagi sinnapoole, teisalt kuna see ei ole siid vaid kena puuvillane ja õhuke võtan selle lõunasse kaasa ja sellest saab siis puhkusepluus. Kõike kingitusi ma muide ei saanudki, kuid ma vähemalt tean kust puuduvad leian, see pood oli ainult läinud kinni enne kui teisel ringil sinna jõudsin. Noh teisipäeval jätkan.

Tahestahtmata hakkasin ka mõtlema kinkimisest üldiselt ja suhtest kinkidesse. Miks me kingime, on see meelitamine, meie püüd kingitavale tänu või austust avaldada. Juba väga ammu kui tulid võõra riigi saadikud võimukandjate juurde, tõid nad kaasa kingitusi. Et sellega pälvida heatahtlikust ja austust. Miks kingitakse jõulude ajal, see ju kristlaste usupüha ja nende jumalapoja sünnipäev. Kas ka teistel uskudel on sama lugu. Ei tea.

Minu arust võiks kinkida millal tahes. Miks on kingitused seotud mingite tähtpäevadega. Kui nüüd jumalatest rääkida, siis on idamaades lillede viimine eriti ilus. Tegelikult jumalatele vist ei kingita vaid seda nimetatakse ohverdamiseks. Siiski see on minu arust üks kinkimise liik.

Enne kui hakkasin täna oma mitu päeva mõttes olnud juttu siia kirjutama leidsin googeldamisega eriti hea artikli "Kinkimise valu ja võlu"

Ma loodan, et selle kirjutajad ei ole mu peale pahased kui siia selle lingi panen.