Väsittavad külalised

Eile sain teada, et meile põikab läbisõidul üks minu onutütar. Ta on üks vanema põlve liikmeid ja seega enam lähedane minu emale, kellele ta iseenesest külla tuligi. Ta oleks huvitav uurimisobjekt sellele, kes tahab süveneda inimese mõtlemise ja käitumise mehhanismidesse. Minu jaoks on ta lihtsalt väsitav, ta saab mu turjakarvad püsti ja kui ma oleks koer, siis ma hakkaksin urisema juba ta nime kuuldes. Ta võib olla meeldiv inimene kui räägitakse ilmast, võib-olla isegi poliitikast. Aga kõik mis puudutab teda ennast, usku, ja neid kes täiel määral ei ole temaga samal arvamusel ükskõik mis asjas, tõuseb hirmus kisa. Kui ta hakkab rääkima, siis kütab ta ennast üles. Umbes nii kui autole tõstetakse pöörete arvu. Muidu ta räägib palju ja kõva häälega. Ta on mõnikord kaevelnud, et keegi ei taha teda külla, aga noh ma ka ei taha. Neid meie suguvõsa liikmeid, kes on sellest vaaride aegsest usust kuhugi mujale üle läinud, räägib ta paha ja ta on tõsi sallimatu kõige selle osas, mis ei ole tema arust õige. Kui nüüd võrdlusi otsida, siis meenusid mulle fanaatilised islamiusulised.