Aga meie õunapuud alles valmistuvad õitsema...

Meist 100 km lõunapool olevat olnud äikesetormid, aga meil on ainult mõnusalt soe ja niiske. Kased lõhnavad uimastavalt, linnud sirtsuvad ja siristavad. Loodus on nii valmis puhkema õide. Ja hingata on kerge. Tuleb meelde põrsapõlv kui oli vaja õhtul minna karjamaalt lehmi tooma. Rohi oli märg ja kased lõhnasid. Mulle meeldib kaskede lõhn pärast vihma.
Eile võitlesin võililledega. Juurisin neid välja. See on ainus natukegi tõhus viis. Mingite mürkidega ei soovita ennast vihastama hakatagi. Eelmisel aastal proovisin Muru võilille ümbert hävis, aga võilill ainult aevastas nohuselt ja sügiseks oli endisest paremas vormis.

Täna käisin trehvunksil, sain kokku endiste töökaaslastega, üks neist oli see, kel leiti 3 nädalat tagasi verevähk. Muidugi nüüdsel ajal ei ole see enam kindel surmaotsus, aga ikkagi. Omamoodi on raske ka kõrvalseisjana asjasse suhtuda. Aga muidugi asjaosaline on enda jaoks mingile mõttetasandile jõudnud ja meie teised omalt poolt otsisime võimalikult loomulikku suhtlustasandit. Ma olen täitsa kindel, et ta ei tahaks meie kaastunnet või haletsust, vaid tahaks et me suhtuksime asjasse asjalikult. Lõppkokkuvõtes läks see kohtumine täitsa hästi. Ja saime endid uskuma, et kõik läheb hästi. Ja järgmisel suvel me kolmekesi läheme Hispaaniasse ja teeme läbi selle Santiago de Compostela retke, muidugi mitte kogu 650 km, aga noh osa sellest vähemalt.