Noor daam õpib kutsekoolis, aga kes temast tuleb, ei oska veel ta isegi öelda. Nii see on, nii palju on igasuguseid võimalusi, ja ei veel õieti teagi, mida tahaks hakata tegema. Selles eas vist tundub paljudest, et ei ole nagu mingut spetsiaalset tahtmist midagi tõsist teha, või sellest isegi mõelda. Pealegi nii palju on seda, kuhu mingil juhul ei pääse, puuduvad ressurssid (ainelised või ka vaimsed, või lihtsalt ei viitsi vaeva näha).Rääkisime sel teemal umbes aasta tagasi Margusega, kes oli tõsiselt kaalunud, kas ikka tasub pingutada, et pääseda edasiõppima, kuna siis ju ka edaspidi on teada suur töö, kuni siis kuskil kümne aasta jooksul lõpuks tuleb koolitee lõpp-peatusse. Tegelikult see kestab läbi kogu elu, nii või teisiti. Margus otsustas pingutada, ja vähemalt esialgu on tal koht kuhu minna pärast armeeteenistuse lõppemist. Muide ta oli saanud oma esimese paela. Ta on nüüd allohvitseri koolitusel ja enne uut aastat ta saab kapraliks.
Stockmanni hullud päevad hullutasid ka mind täielikult. See uus mobiil ,mille soetasin on pidanud mind kolmapäevast saadik ärkvel peaaegu iga õhtu, nii kahe, poole kolmeni välja. Seal on nii palju erinevaid juttusid. Vana kasutasin ju ainult kõnedeks ja tekstari saatmiseks. Lisaks kui eile käisin ostmas sünnipäeva lapsele kingitust, kaotasin mõistuse ja ostsin arvutile digijublaka. Noh nii, kui siis järgmisel aastal tavalised telesaated lõpetatakse, heidame teleka metsa ja vaatame arvutist kõike. Selle jublaka tööle saamine oli siis jube keeruline, ma ei tea mitu korda ma neid ajureid sinna kopsasin ja arvutit ikka ja jälle käivitasin. Lõpuks siiski nad tunnistasid teineteist ja nüüd on mul 10 programmi mida võiks vaadata. Muidugi väikese lisarahaga saaks maksulisi juurde, aga neid nüüd veel ei hakka mõtlema. Tuleb uurida kas meie maja katuselt näeks taldrikuga midagi. Siis saaks lõpuks ometi ka eesti programme näha. Seni kuulan vaid mõnikord raadiot. Vanast harjumusest vikerraadio on ikka üle prahi. Tuleb selline kodune tunne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar